Viljandi on kõige progressiivsem linn

ME PEAKSIME olema uhked: Viljandi sünnipäeval esines Eesti praeguse aja üks nõutumaid räppareid, rahvusvahelise kaliibriga Tommy Cash. Maitse üle võib vaielda, aga tuues võrdluse spordist: kettaheitjad Hartingud ei pruugi olla kõige rohkem meelt mööda isiksused, aga kui nad siia võistlema tuleksid, vaataks küll.

Tommy Cash on mees, kes tuuritab maailmas ning kelle kontserdid on enamasti läbi müüdud ja rahvast pungil. Pungil oli ka Viljandi Lossi tänav.

Et artistid ütlevad laval seda, mida publik kuulda tahab, on omaette teema, aga Cash tegi seda teisiti. «Viljandi on kõige progressiivsem linn!» kõlab minu jaoks nagu haamrilöök täpselt naelapea pihta.

Viljandi sünnipäeval lavalt öelduna ei ole see tühipaljas sõnakõlks. Viimased aastad on näidanud, et me tõesti olemegi arengu- ja uuendusmeelsed ning paistame silma. See on märk, et linna kogukonna tegevus ulatub kaugemale. Ning siin mitte üksnes ei toimu linnakodanike algatusel kuhjaga üleriigilist tähelepanu pälvivaid üritusi, vaid inimesed meilt ja mujalt tõesti tulevad toimuvaga kaasa ja naudivad seda. Tahetakse olla osa linnast ja selle elust.

ENT KA TILK tõrva meepotis rikub mekki ning silmaklappidega ignorantsus läbib kõiki ühiskonnakihte. Hea näide on kurikuulus linnavalitsuse istung, millel arutati pärimusmuusika festivalile raha eraldamist. Mind ei hämmastanud selle puhul meeri käitumine, vaid pealtnäha ebaoluline repliik ühelt teiselt linnavalitsuse liikmelt.

«Ega me ei tahtnud «Bashile» ka anda, täpselt samamoodi nutavad ju,» kõlas see lause.

Jah, me vajasime ootamatult linna suuremat tuge, aga see, kuidas suhtub osa praegusest täidesaatvast võimust linna mainekujundusse, on häbiväärne ja piinlik. Ning kui see midagi loeb, siis mina kodanikuna ei taha, et sellised inimesed meie linna juhiksid. Ma ei taha, et otsustamise juures oleksid inimesed, kes pole võimelised nägema üle ühe sammu ette, tajuma mingite otsuste pikemat mõju.

Olgu jutt pärimusmuusika festivalist, «Music Walkist» või «Bashist» – need on ettevõtmised, mille mõju linnale turismi, maine ja turundusefekti kaudu on mitu korda suurem kui kõne all olevad summad. Linn käitub selles suhtes järjest targemini. Linn peab olema kodanikuühiskonna selja taga.

OLEN VILJANDIS aktivistina tegutsenud ligikaudu kaheksa aastat. Selle aja jooksul on olnud eriilmelisi perioode, aga see, mis toimub linna kultuurielus praegu, on fenomenaalne. Me oleme näide sellest, kuidas võiks ühe omavalitsuse kultuurielu tegelikult toimida. Vabakond tõstab meie 733-aastases kodus üha rohkem pead ja päev-päevalt kerkib esile uusi mõtteid. Linnavõim, kodanikud ja toetajad mõistavad selle tegevuse toetamise vajalikkust. Kui me tahame, et meil oleks hea elukeskkond, peame sellesse panustama ja tegema seda kestlikult.

Aga tagasi selle juurde, mis loeb.

Tommy Cash meenutas mulle ja loodetavasti kogu linnarahvale, et me peame samamoodi edasi minema: toetama kodanikualgatusi, maineüritusi ja noori. Just need on Viljandi maine vundament ja hea baas, millelt edasi minna. Nii hoida!

img_1238img_1307

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga