img_1999

Jõulud on aasta kõige mõnusam aeg. Miks?

RETS! Ma armastan jõule! See on ametlikult kõige mõnusam aeg aastas. Sel ajal peegeldub ühiskonnas täpselt see, mis võiks ja peaks tegelikult olema meiega koos läbivalt, iga päev, nädal, kuu. Hoolitakse, kingitakse, ollakse positiivseid ning tahetakse olla lähedaste koos. Ja see meeldib mulle!

img_1964

Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid.

Liialdamata- jõulud ajavad mu hulluks. Kui ma suutsin veebruarist detsembrini olla sisuliselt magusavaba inimene, tarbimata kooke, limonaade ja muud magusat, siis sisuliselt koos esimese detsembriga kukkus ka see osa minust kokku. Päkapikk toob pea iga päev midagi magusat, piparkookide tegemine on tore, aga nende söömine on veel toredam ja kõik need eesootavad jõuluistumised.. see kõik on nii magus. Mõnuuuus! Siia lisa veel see lõhn, mis tekib, kui toas on kuusk ja piparkoogilõhn. Päris rets jõulupomm!

img_2016-2 img_2020-2

Päkapikud, kindla peale päkapikud! Mida vanemaks saadakse, seda rohkem kipub nende käimine unistuseks jääma, aga tegelt on nad lahedad. Ma vean kihla, et sa mäletad neid hommikuid.. Need ei unune. Ja miks mitte pikendada, küll veidi devalveeritud kujul, oma lapsepõlve määramata ajani? Head põhjendust ju polegi.

Miks veel? Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid. Või noh, kole või vähem kole, jõulukampsun on igal juhul detsembrikuus jõhkralt okei. Mul on üks ja ma olen selle üle meeletult uhke. See on sümbol, mis tekitab hea tuju ja kannab mõtet, mõtet olla hea. Sokkidest rääkimata!

Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis.

img_1959

Jõulud on andmise aeg. Kingid-kingid-kingid! Peamiselt just suure kingisaju ja hoomamatu rahakulutamise pärast paljude jaoks tähtsusetuks ja vaid kaubanduse ülistamiseks peetav tähtpäev on tegelikult minu jaoks midagi muud. Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis. Kinkidest enam tähtsustan pigem ühist ajaveetmist pere ja sõpradega, see annab päriselt jaksu muul ajal vingelt edasi panna.

img_1989

Ühesõnaga, igaühele kuulub alati tema tõde ja minu tõde on see, et jõulud ruulivad täiega!

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

IMG_7109-3

VIIS (5) asja, mis hoiavad mind Viljandiga. Millised on Sinu?

Buyaka! Sa tead, et mulle meeldib Viljandi, eks? Nojah. Ma tean ise ka. Aga iga linna teeb eriliseks miski selline, mida mujal ei ole: mingi mälestusmärk, arhitektuuriime või muu. Ega’s Viljandi teistsugune ei ole- meil on ju palju sellist, mida mujal pole. Vähemalt kipume nii arvama. Ja me peamegi nii arvama, sest kui ise ei usu, siis kes veel? Eks? Mina igatahes usun. Aga miks? Mis on need VIIS asja, mis hoiavad mind Viljandi küljes ja teevad selle linna vastupandamatuks?

Ja kui nüüd alustada, siis:

1. Inimesed.

Linna kujundavad inimesed, mitte monumendid.

Pekki! Pole mitte ühtegi teist linna, kus oleks nii palju (loome)potentsiaaliga inimesi, kes on huvitatud oma kodulinnas midagi ägedat tegema ning seda (loe: Viljandit) paremaks tegema. Meil on meeletu kogus vingeid noori-vanu, kes tahavad, et elu siin oleks parem. Et nende elu oleks parem. Et linn oleks parem. Lihtne. Linna kujundavad inimesed, mitte monumendid.

mg_8095-1

2. Cleveron.

Viljandi on pakiautomaatide tootmise kuningas.

Pff, mis oleks Eesti, kui meil poleks Skype’i? Aga mis oleks Viljandi, kui meil poleks Arno Kütti ja tema ambitsioonikaid ning alatihti õnnestuvaid hulle ideid? Cleveron? Oijaaaaah! Viljandi on pakiautomaatide tootmise kuningas ning linn, mis masinad nüüd üle ilma laiali tarib. Omniva ei ole pooltki nii kõva, kui Reinu tee nahavabrikust alguse saanud kõikide SmartPostide isa Cleveron.

3.Roheline Kohvik. 

Nii häid pannkooke, kohvi ja küpsetisi, tatrapannkookidest rääkimata, pole sa raudselt kunagi saanud.

Kõikide hipide ja mittehipide meelispaik Viljandis. Okei, mitte päris, aga siiski on see koht fenomenaalne. Viimase aasta jooksul on kogu Viljandi seal vähemalt korra ära käinud ja kui veel 12 kuud tagasi oli inimesi, kes ei teadnud, mis koht see on, siis nüüd teavad kõik: minu vanemad, sinu vanemad, gümnaasiumi 10. klassi õpilased (kes käivad seal kohvijooke pildistamas) ja paljud teised. Isegi Paul Meiesaar käib seal. No siis on kindlalt hea koht, eks? No päriselt on ka! Nii häid pannkooke, kohvi ja küpsetisi, tatrapannkookidest rääkimata, pole sa raudselt kunagi saanud.

img_0151

4.Ugala Teater. 

Viljandi ei oleks ilma Ugalata päris. Päriselt. Esimeses punktis rääkisin inimestest, kes tahavad linna paremaks teha. Pooled neist on seotud meie teatriga. Kui mitte pooled, siis vähemalt väga-väga paljud! Meie linna elutervem ning objektiivsem seltskond tuleb ju sealt. Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest. Õige värk!

Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest.

Kultuur(sus) on Viljandi alus ning Ugala kannab seda vastutust kultuurakadeemiaga koos. Ja no Ugala lavastustest rääkimata- nad teavad 100%, mis noortele peale läheb. No kidding! Vana maja lõpupidu, retsid peod koos Viljandi Music Walkiga kahel aastal ning uue maja valmimine- see on näidanud, et Viljandi vajab Ugalat ja vastupidi.

teatrikino ugala1

5.Sakala. 

Peegel aitab tavaliselt kiiremini kui pasarahe.

Paljude jaoks sopaleht või provintsipaber. Pekki, ei ole ju nii! Oma linna ajaleht on me au ja uhkus! Enam uhkem ei saakski olla. Pealegi on seal tööl ägedad tüübid, kes teevad asja missiooniga. Ja need, kes ütlevad, et see on kuidagi kaldu, viltu, kronksus- see on vale! Peegel aitab tavaliselt kiiremini kui pasarahe. For reals. Sakala on Viljandi nägu ja tegu. Ütle, mida sa tahad, aga Sakala on objektiivne Viljandi.

Otsi veel: Helmut Hallemaa, Fellin, Pärimusmuusika Ait, Viljandi kohvik, paadimees, järv, Raudteejaama kohvik, Aken ja Uks, Viljandi JK Tulevik jne

Ja nii ongi! Need ongi minu Viljandi kõige tähtsamad asjad. A’ mis Sinu jaoks selle linna eriliseks teeb? Kes? Mis? Anna teada! VLND tahab seda teada!

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

img_9213

Kas sa tead, kus on Eesti kõige parem burger? #burgerboyz

Sa tead? Ei tea? No hästi, ma ka ei tea, aga ma tahaks selle vähemalt enda jaoks välja selgitada ning oleme koos Aloga võtnud enda missiooniks see määramata aja jooksul välja selgitada. Kõik Boyz, Vengaboys, Royal Boyz on saanud täiendust- BurgerBoyz’ on kohal!

img_9213

Ilma naljata- mõned nädalad tagasi kohvikus Fellin alguse saanud #VLND burgerikampaania oli küll vinge ning toit oli väga maitsev, aga see ei rahuldanud meie vajadusi. Me tahame ära süüa kõik kvaliteetsed burgerid Eestis ja leida parim. Aga no varsti saame teada!

Möödunud laupäeval võtsime jalad selga, panime rattad alla ja sõitsime Võhma asemel hoopis Viljandist Rakverre, ühe parima burgerirestoraniga linna Eestis. Rääkimata sellest, et Rakvere on oma olemuselt sarnane Viljandiga ning seal on mõnedki asjad paremas seisus kui meil, on neil kindlalt üks, mis domineerib- neil on sisuliselt Eesti parim burgerirestoran. Sa pole kuulnud? No siis vaata järgi, sest Grillers on tähelepanu väärt. Kindlalt! Lisaks primaarsele (head burgerid) on see Lääne-Virumaa burgerikoht ideaalne näide kogukonna kooskõlast- restoran toetab kohalikku korvpalliklubi (ja jalgpalliklubi) Tarvas ning pakub isegi selle treeneri järgi nimetatud burgerit (Sõber), interjööris ilutsevast karikakapist rääkimata. Väärtust lisab veel see, et omanik olla kõvasti räpiga seotud ning on osa legendaarsest RLV Massive crewst. (Tead ju küll DJ Hashi!)

Meeste spordilembust tõestab ka see, et kogu nende Facebooki voog on täis spordimeeskondade uudiseid. Pühendumus on päris!

img_9209

Aga sai-pihv-sai teemast ka pisut. Pistsin pintslisse kaks eksemplar:- peekoni- ning juustuburgeri ja otseloomulikult ka friikartulid cheddariga. JÕHKER KUI HEA! Tõtt öelda, siis peekoniburger oli ehk pisut kuiv, kuid juustuburger (kõikide burkside kunn, namiiiiin) oli ideaalne: täpselt nii mahlane ja juustune nagu peab. Olukord oli täpselt selline, et kuigi kõht oli täis, siis oleks maitse pärast umbes kaks burgerit veel söönud. Ja tahaks veel!

Veel enam, kõik nende burgerid on 100% lihakoostisega ning täislaks käsitöö. Ja ma ei kahtle selles hetkekski. Kui Mihkel Raud mõned aastad tagasi Grillersi Eesti parimaks burgerikohaks tituleeris, siis kahtlesin hetkeks, aga täna arvan, et sellel kohal on number üks olemiseks potentsiaal olemas.

Kui meestel Rakveres igav hakkab, siis ootame neid Viljandisse. Päriselt. Või kui Mart Rauba rändamisest ära tüdineb, siis ta võiks selle asja lihtsalt ära teha- Öökülm Burgers, näiteks.

img_9157 img_9168 img_9175 img_9195 img_9208 img_9221 img_9224

_mg_9752

Tallinn x 7

Lühike fotoseeria sellest, kuidas Tallinn minuga kohaneb ja vastupidi.

Olen nüüd veetnud Tallinnas juba paar päeva rohkem kui nädala ja selle vältel usinalt oma kaamerat kaasas tassinud- bussipeatustes, tänaval ning kodus. Aga ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas seda postitust teha. Et noh, kas peaks rääkima, miks ma mõneks ajaks Tallinnasse tulin või ei, aga loodetavasti räägivad need pildid ühel hetkel minu eest. Ja olulisem sellest, et ma Viljandist mõneks ajaks lahkusin, on see, et ma tulen tagasi. 

Muuseas, märkimisväärne on see, et ühe nädala jooksul olen suutnud välja mõelda hulganisti ägedaid mõtteid, mida lähiajal teostama hakata. Vähemalt minul on mida oodata. Päriselt kah!

Siin see on- 7 päeva Tallinnat, mind ja minu elu pealinnas.

_mg_9734 _mg_9743 _mg_9752 _mg_9759 _mg_9763 _mg_9804 _mg_9807 img_4808 img_4824 img_4835 img_4850 img_4857 img_4859 img_4861

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

img_1166

Viljandi on kõige progressiivsem linn

ME PEAKSIME olema uhked: Viljandi sünnipäeval esines Eesti praeguse aja üks nõutumaid räppareid, rahvusvahelise kaliibriga Tommy Cash. Maitse üle võib vaielda, aga tuues võrdluse spordist: kettaheitjad Hartingud ei pruugi olla kõige rohkem meelt mööda isiksused, aga kui nad siia võistlema tuleksid, vaataks küll.

Tommy Cash on mees, kes tuuritab maailmas ning kelle kontserdid on enamasti läbi müüdud ja rahvast pungil. Pungil oli ka Viljandi Lossi tänav.

Et artistid ütlevad laval seda, mida publik kuulda tahab, on omaette teema, aga Cash tegi seda teisiti. «Viljandi on kõige progressiivsem linn!» kõlab minu jaoks nagu haamrilöök täpselt naelapea pihta.

Viljandi sünnipäeval lavalt öelduna ei ole see tühipaljas sõnakõlks. Viimased aastad on näidanud, et me tõesti olemegi arengu- ja uuendusmeelsed ning paistame silma. See on märk, et linna kogukonna tegevus ulatub kaugemale. Ning siin mitte üksnes ei toimu linnakodanike algatusel kuhjaga üleriigilist tähelepanu pälvivaid üritusi, vaid inimesed meilt ja mujalt tõesti tulevad toimuvaga kaasa ja naudivad seda. Tahetakse olla osa linnast ja selle elust.

ENT KA TILK tõrva meepotis rikub mekki ning silmaklappidega ignorantsus läbib kõiki ühiskonnakihte. Hea näide on kurikuulus linnavalitsuse istung, millel arutati pärimusmuusika festivalile raha eraldamist. Mind ei hämmastanud selle puhul meeri käitumine, vaid pealtnäha ebaoluline repliik ühelt teiselt linnavalitsuse liikmelt.

«Ega me ei tahtnud «Bashile» ka anda, täpselt samamoodi nutavad ju,» kõlas see lause.

Jah, me vajasime ootamatult linna suuremat tuge, aga see, kuidas suhtub osa praegusest täidesaatvast võimust linna mainekujundusse, on häbiväärne ja piinlik. Ning kui see midagi loeb, siis mina kodanikuna ei taha, et sellised inimesed meie linna juhiksid. Ma ei taha, et otsustamise juures oleksid inimesed, kes pole võimelised nägema üle ühe sammu ette, tajuma mingite otsuste pikemat mõju.

Olgu jutt pärimusmuusika festivalist, «Music Walkist» või «Bashist» – need on ettevõtmised, mille mõju linnale turismi, maine ja turundusefekti kaudu on mitu korda suurem kui kõne all olevad summad. Linn käitub selles suhtes järjest targemini. Linn peab olema kodanikuühiskonna selja taga.

OLEN VILJANDIS aktivistina tegutsenud ligikaudu kaheksa aastat. Selle aja jooksul on olnud eriilmelisi perioode, aga see, mis toimub linna kultuurielus praegu, on fenomenaalne. Me oleme näide sellest, kuidas võiks ühe omavalitsuse kultuurielu tegelikult toimida. Vabakond tõstab meie 733-aastases kodus üha rohkem pead ja päev-päevalt kerkib esile uusi mõtteid. Linnavõim, kodanikud ja toetajad mõistavad selle tegevuse toetamise vajalikkust. Kui me tahame, et meil oleks hea elukeskkond, peame sellesse panustama ja tegema seda kestlikult.

Aga tagasi selle juurde, mis loeb.

Tommy Cash meenutas mulle ja loodetavasti kogu linnarahvale, et me peame samamoodi edasi minema: toetama kodanikualgatusi, maineüritusi ja noori. Just need on Viljandi maine vundament ja hea baas, millelt edasi minna. Nii hoida!

img_1238img_1307

IMG_3951

#KRIS365. Päevad 1 – 12.

(10 – 15. aprill) Just another day at work.

A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on

6. aprill. Päev 1. Alustasin mänguga. Instagramin 365 päeva.
IMG_6783

VB_Cypher-3134

Erakordselt õpetlik aasta ehk Mida tõi Krisi 2015?

Jõhker! Vägev! Õpetlik! Ma arvan, et ma ei oska sõnadesse panna seda, mida pakkus mulle aasta 2015. See oli 365 päeva täis väga eripalgelisi emotsioone, käike, tegusid ning mis kõige tähtsam – see oli aasta täis õppimist. See pole klišee, (jah, inimene õpib kogu elu ja nii edasi) vaid mullu õppisin tõesti eelkõige ennast ning maailma paremini tundma. Omamoodi tore on see, et peaaegu kõik seatud eesmärgid said täidetud ning see annab võimaluse 2016ndaks aastaks senisest erinevamaid ja suuremaid eesmärke seada. Jah. See on mu elu. Jah, mul hakkas habe kasvama. Jah! See oli minu 2015. Tšeki välja!

Aga.. hakkame siis kuskilt peale. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et BÄM 2015 on üks selle aasta suurimaid mõjutajaid. Seda nii kaudselt kui otseselt. BÄM on toonud mu ellu Toomase, kellest on saanud viimasel ajal suurim kaasamõtleja ning koostööpartner ja mis kõige olulisem – sõber. BÄM korraldusmeeskonnaga liitudes ei oleks ma kunagi uskunud, et nii läheb, aga ju siis pidi nii minema. See ligikaudu 2000 eurot toetusraha, mille veebruarikuus Hannale üle andsime ja mille kogumisse andsid panuse kõik BÄM 2015 külastajad, esinejad ning korraldajad. Aitäh! Aitäh, G-enka, et tulid ja tegid. See oli võimas. See sündmus oli minu jaoks väärt rohkem kui see toetussumma.

BÄMgenka

Kogu 2015. aasta algust dirigeeris jõuliselt Riigikogu valimistele eelnenud kampaania. See 1. märtsil kulmineerunud võitlus oli kahtlemata väärt kogemus. Tore meeskond, äge kampaania ning kohalikul tasandil ka väga hea tulemus. Muuseas – alumine selfie oli Randeli esimene ning nakatas ta enneolmatusse selfiepalavikku. Elumuutev enekas või nii.

IMG_4046

randelu01a5uw3.1cl

Veebruari lõpp tõi ühe suurima kordamineku Noorte Volikogu esimehena. Ideest teostuseni ehk Viljandi noorsportlaste tunnustamine sai volikogu heakskiidu ning vabariigi aastapäeva kontsertaktusel andis Viljandi Noorte Volikogu välja aasta noorsportlase preemia Karl Roosnale. Ma olen õnnelik, et Viljandi noori tunnustab. Seda peab tegema.

IMG_0018

Otseloomulikult lõin kaasa ka Eesti kõige suurema ekstreemspordisündmuse publiku hulgas ning elasin kaasa kohalikele tegijatele – Silver ja Enrico küll esikohale ei pretendeerinud, aga tähtsaim ongi see, et need mehed esindavad Viljandit ning me linn seisab nende taga. Ühtsus, kokkuhoidvus ja omade toetamine võiks olla 2016. aasta märksõnad?

IMG_5837

Lõin veidi (!) kaasa ka aprilli viimasel päeval toimunud noortekonverentsi “Noor olevik, noor tulevik” korraldamises. Noortekonverentse võiks olla rohkem, aga teisalt võiksid need olla rohkem noortelt noortele. Vajadus on olemas, aga tihti on publikuhuvi kasin ning üleehitus konarlik, sest see lihtsalt ei kõneta sihtgruppi. 2016. aastal tahan kindlasti ise suurema märgi ka selles valdkonnas maha jätta.
IMG_7972

Kui ma ei eksi, siis oli mullune maikuu see päris esimene kord, kui ma tõsiselt oma elus jalgpalli pildistamas käisin. Ja sellest korrast sai alguse midagi oluliselt suuremat, millest allpool rohkem kirjutan. Stay sharp!IMG_2851

Mai oli ka see kuu, kui VLND sai suurema alguse. Me ehitasime kodulehe ning .. nii oligi. VLND hakkas tööle süsteemselt, paremini ja koordineeritumalt. Ja me areneme edasi. Et mu ideest kajastada seda, mis mulle Viljandi juures oluline on ning näidata seda, mida mina näen, kasvab välja selline meedium (õhinapõhine veebiajakiri by Sakala) ei osanud ma ette näha. See näitab, mu sõbrad, et tahtejõud on see jõud, mis viib edasi ning kui saad enda kõrvale inimesed, kellega koos asju teha, siis tuleb ainult hagu anda!

IMG_7911-2

See Sakala artikkel, mis maikuus ilmus, on minu elu ilmselt ühe kõige põnevama ning ootamatu perioodi peegeldus. Olin 1,5 aastat Viljandi Noorte Volikogu juhtinud ning andnud endast maksimumi, et see organisatsioon saaks paremaks, suuremaks ning nähtavamaks, kui ta seni oli olnud. Ma ei salga öelda, et ma arvan, et sain sellega hästi hakkama: me olime nähtavad, inimesed hakkasid üha rohkem aru saama mis see on ning meie tegevus muutus sihipärasemaks. Ja siis – koos võimuvahetusega linnas – eemaldati ka mind juhipositsioonilt. Ma siiralt lootsin, et noored jäävad poliitilisest kemplemisest puutumata. Et ma ei kuule seda lauset, et ma olen veel noor ja küll jõuan teha. Aga kuulsin. Ma ei ütleks, et see oli isiklikul tasandil pettumine või kuidagi haavav, vaid see andis mõista, et poliitilised mängud ei küsi vanust ega sihtgruppi, keda otsus mõjutab. Hea õppetund, hea artikkel. sars

Lõin kaasa üpris tugevalt ka Viljandi gümnaasiumi õpilasesinduse poolt korraldatud jalgrataste ühissõidu Velokulg (kes selle nime peale tuli? päris lahe nimi, eks?) korraldamises. Mõnus ettevõtmine, mis gümnaasiumipere linnarahvale oluliselt lähemale tõi. Vägev, et gümnaasiumi mõju Viljandis on suurem kui kunagi varem. Nad on nähtavad, kaasavad linna tervikuna ning tulevad tihti mugavustsoonist välja. Velokulg on selle hea näide.

IMG_7466

Umbes samal ajal filmisin oma elu teise räpivideo (kes mäletab, see teab, et esimene oli üks teine legendaarne Viljandis kuulsust kogunud räpipala) ning jätsin ka selle jälje endast maha. Beebilõust “JMK” video on tervikuna Viljandis tehtud ning tuli välja võib-olla pisut erinev, kui ma lootsin. Aga protsess oli äge. Tänavakontsert oli äge. Beebilõust on üldse 2015. aastal suurima arenguhüppe teinud Eesti räppar. Ta stiil on olnud ka varasemalt jõuliselt äratuntav, aga nüüd on tase teine. Mees on liikunud edasi ja teeb midagi sellist, mida poleks kunagi oodanud. Kõva!

IMG_9139

Juuni algus tõi kaasa ligikaudu 1,5 aastat kestnud korraldusprotsessi lõppemise. Rahvusvahelised hansapäevad tõid Viljandi rahvast täis ning lõviosa publikust on ka üdini rahul, aga sellele eelnenud töö.. Metsik! Ja erakordne kogemus, mis arendas, õpetas ning lõi nii palju uusi ja väärt tutvuseid + tugevdas neid, mis olemas olid. Minu korraldada oli ca. 50 youthHansa delegaadi siinviibimine ning neile programmi väljatöötamine ja läbiviimine. Koostöös Noorte Volikogu (!) liikmetega me seda tegime, sest alustatu tuleb ka ju lõpule viia. Majutuse korraldamine Ugala teatris, programm Lennukitehases ning samal ajal ise veel fotokaameraga läbi linna käia, et VLND jaoks galerii kokku panna ning Hansapäevade jaoks pildistada. Vägev, unikaalne ning elumuutev kogemus. Päriselt. Hansapäevade korraldusmeeskond (nö tuumik) oli enneolematult ühtne ning eesmärgile orienteeritud ja see kandus üle igale viimaselegi meeskonna liikmele. Mul on au! Aitäh, Viljandi!
feat jaanusDSC_2654DSC_2638

Aga seda, mis edasi juhtuma hakkas, ei osanud ma ette näha. BASH 2015 vajas ju nüüd, kuu enne toimumist, täiesti uut käiku. See tähendab – uut käiku ei vajanud mitte festival, vaid mina. Park oli valmis, sõitjad olid registreeritud, toetajad olid olemas, aga mina ei olnud valmis. See esimene pool aastast oli mind päris kõvasti ära tapnud ning 2015. aasta festivalist ma ei tundnud enam sellist rõõmu nagu varasematest. Vähemalt ma arvasin nii. Uus park, eriti kõva tantsubattle, senisest paremini organiseeritud ja koordineeritud meeskond ning palju rahvast – mida veel tahta, eks? Ja nii ongi! Pärast festivali oli traditsiooniliselt eriti hea olla ning tundus, et kõik õnnestus. Aga tõde on see, et ma jätsin mullu Bashi endast peaaegu kõik.

11028050_659125204223604_1257389350448587862_o 11715087_873900729349137_1949933616_o 11715438_873903032682240_1370009850_o (1) 11728242_876148249124385_1597464086_o VB_Cypher-3134

Pärast Bashi tuleb traditsiooniliselt puhkus. Aga sel aastal läks teisiti. Kui muidu on kuidagi lihtsalt  nii kujunenud, et juulist septembrini ma lihtsalt olen. Lasen end vabaks ning naudin Eesti ja viimastel aastatel ka Hispaania suve, siis 2015 oli teistsugune. Jah, pärast festival sõitsin kohe Hiiumaale ja kohe Kihnu, aga juba nädal pärast festivali algas mu palgatöö (praktika) ajalehes Sakala. Huh! Väga seakatkune periood. Väga õpetlik 31 päeva. Enneolematu rõõm pressifotograafia kogemuse üle. Inimesed arvavad tänini, et töötan Sakalas, aga kahjuks hetkel mitte. Ma ei usu, et ma oleksin valmis pikaajaliselt pressifotograafina töötama – ma tahaks ilmselt üpris kiiresti hakata piire nihutama. Seakatk, folgifestival, Karksi-Nuia vanadaamid ning palju muid ägedaid kogemusi. Sakala muutis mu ellusuhtumist. Päriselt.

kris ja president

Kohe pärast tööperioodi Sakalas avastasin ennast jalgpalliklubist Tulevik. Hõredast koostööst möödunud aastatel oli saanud järsku töökoht. Tänaseks olen Tulevikus tööd teinud päris mitu kuud ning loodetavasti saan seda teha veel kaua, sest Viljandi kõige suurema spordikogukonna tegevustes kaasalöömine on au! Tulevikus töötamine on au.

Aga.. traditsiooniline puhkus Barcelonas? Jah, see tuli! Ma arvan, et see augustipuhkus ei sõltu niivõrd kohast kuivõrd sellest, et saan seal ennast päris korralikult lõdvaks lasta. Rand, sangria, õlu, kuumus ja veits teistmoodi rahvas. See on vajalik. See on mõnus. See on elu!

IMG_3469 IMG_3727 IMG_3816 IMG_3953 IMG_4168 IMG_4280 IMG_4343

KOHE. Ja see oli päriselt ka kohe pärast seda, kui lennuk oli Tallinnas lennujaamas maandunud, sõitsin Tallinnast Elvasse, sest EHHF 2015 ootas mind. Ma millegipärast olen alati pidanud Eesti Hiphop Festivali oma suvelõpuürituseks, aga 2015 oli teisiti. Ma tundsin, et EHHF andis mulle piisavalt julgust, et end päriselt fotograafiks nimetama hakata. Ma ei tea miks alles siis või miks just EHHF, aga sisetunne ütleb nii. Ühtlasi tundsin pärast Elvat, et olen päriselt ka Hooligan Hamletis ning et seal tehakse päriselt ka eriti vägevat asja ning mul on au sinna kuuluda. Fakk jee!

KRISSÜLD20150816-07KRISSÜLD20150816-38 KRISSÜLD20150816-43 KRISSÜLD20150816-77

Sisuliselt kohe pärast hiphopfestarit ootas meid Viljandi Lennukitehases traditsiooniline suvelõpu räpipidu. Teine omamoodi traditsiooniks kujunenud asi, mida justkui on vaja, et suvele joon alla tõmmata. Reketi debüütlive Viljandis ning Metsakutsu ma-ei-tea-kui-mitmes-kontsert. Räpp on Viljandis teema ning ma naudin seda.

IMG_1936

Ja jõudsimegi sügisesse. September. Kõikide koolilaste meeliskuu ja nii edasi. Minu jaoks algas septembris aga täiesti ulme periood! Oktoobri alguses oli vaja avada Viljandi uus sisepark ning septembrisse mahtus veel rannajalgpalliväljak. Kaks lindilõikamist – Kris going Edgar. Muuseas, mõlemad need on minu jaoks 2015. aasta ühed olulisimad rajatised. Rannajalgpalliväljak annab lootust, et Viljandis kogub populaarsust täiesti uus spordiala ning potentsiaali on meil siin selleks kõvasti. Aitäh, Epiim ja Randel. Ja sisepark? Sisepark oli meil lihtsalt häbiväärselt amortiseerunud ning sedasi edasi minna oleks olnud lihtsalt piinlik. Esimesed kogemused hangetega ning hankedokumentidega ja päris palju peavalu, aga valmis ta sai. Nüüd on võimalus võõrustada siin oluliselt tihedamini ägedaid võistluseid ning ka argipäeviti on ekstreemsportlastel paremad harjutamistingimused. Ühesõnaga – Viljandi uus sisehall ning Viljandi rannajalgpalliväljak. Hea periood, mis?

IMG_5423 IMG_5309IMG_7762IMG_7784DSC_2450DSC_2437

Mu 2015. aasta üks kõige kõige kõige lemmikum sündmus oli Viljandi Music Walk. Minu sünnipäevafestival, sest see toimub ju samal ajal! Sain selle toimumisele kaasa aidata ning korraldusmeeskonda toetada (?) ning õla alla panna. Ma tõesti armastan seda festivali, sest sügisene Viljandi ei omaks ilma VMW-ta sellist vibe’i nagu tal on. Mõnusad toimumispaigad, unikaalsed artistid ning .. ning see kõik! Rääkimata sellest, et see toimus koos UBB avamisega. Kahe üliolulise sündmuse sümbioos pani korraliku stardi sügisele!

IMG_0390 IMG_2876 IMG_2121

Ja sedavõrd mõnusat pühapäevahommikut, kui oli VMW-järgne, pole mul veel olnud. Sepa tänava pidu oli täiesti legendaarne ettevõtmine. Õõõh! Just sellises Viljandis ma tahangi elada!

IMG_3038 IMG_3101 IMG_3130 IMG_3197

Ja ma sain vahepeal ka 20! Kunagi polnud ma mõelnud, et ma nii vanaks elan, sest sõber Matthias ju rääkis algklassides, et 2012 tuleb maailmalõpp või nii. Aga ei tulnud. Ja nüüd enam pidureid ei tule! Mu 20. eluaasta sünnipäev oli raju! Ma veendusin totaalselt, et mu ümber (just lähedal!) on inimesed, kes päriselt ka tahavad koos seda elu elada. Sünnipäevaks viisid sõbrad mind Brüsselisse ning ise kutsusin sõbrad Lennukitehasesse. Mõnus! 20 on ausalt väga mõnus olla.

DSC_1162 DSC_1173 IMG_4132 IMG_4220

2015. tõi lisaks VLND arendusele, Hooligan Hamletile ka muud ajakirjanduslikku kogemust. Minu tehtud tekste võib leida nii ajakirjast Sport kui ka Sportland Magazinest. Aga.. aga.. See Hooligan Hamleti kingitus sünnipäevaks oli lihtsalt to the max! Mulle pole kunagi midagi sellist kingitud ja see tegi mind siiralt õnnelikuks.

IMG_9281 IMG_9277

Pidevalt Pärimusmuusika aidas tööd tehes olen mõistnud, et alati loeb see, et inimesed asjad südamega teeksid. Muusikastiil ei ole määrav. Jah. See oli üks mu suurimaid mõistmisi möödunud aastal. Ma tegin väga-väga-väga palju tööd Pärimusmuusika aidale või sealsetele inimestele. Lõikuspidu, folgifestival, hooaja avamine, aida sünnipäev ja nii edasi! Ja ma olen jõudnud arusaamisele, et see on Viljandi kõige mõnusam kultuuriasutus. Aitäh!

IMG_7964 IMG_8181 IMG_7045 IMG_0915 IMG_0798

Novembri lõpp ja detsember on olnud jõhkrad kuud ning rabelemist on olnud kõvasti. Paraku ongi igal aastal see periood täpselt selline. Kogu see töine jõulukrempel hakkas pihta Viljandi JK Tuleviku hooaja lõpetamisega, kus olin seotud nii korraldamise kui ka õhtujuhtimisega. Väga äge kogemus, sest ma polnud varem sedalaadi sündmust korraldanud, õhtujuhtimisest rääkimata. Sajad jalgpallifännid täitsid kogu Pärimusmuusika aida väga mõnus vibe‘i ning hea tujuga. Lahe sündmus, mis motiveeris Viljandi JK Tuleviku tegevustesse üha rohkem panustama ning julgustas ka edaspidi õhtujuhtimisi ette võtma. Äge!IMG_3413 IMG_3600

Detsembri esimesel nädalavahetusel sai kolmandat korda #TSYKKEL maha peetud. Kõva sariüritus, mille keegi peab nüüd üle võtma. Anyone?

IMG_5307 IMG_5350

Kes veel ei tea, siis loovkollektiiv x veebiajakiri Hooligan Hamlet andis välja oma 2016. aasta #hooligangirlsinsneakers kalendri. Päris paberil, päris tüdrukud ja ketsid. Ja noh, päris minu 2 fotot on ka sees, kus figureerivad 2 Viljandist pärit tütarlast. Kalendri soetamise kohta leiab varsti rohkem infot Hooligan Hamleti veebikodust.

IMG_7733 IMG_8015 _mg_6725

Oleksin peaaegu unustanud! Napp nädal tagasi autasustasime esseekonkurssi “Minu VLND” parimaid töid. Esseekonkurss, mille eesmärgiks oli leida eriti ägedaid mõtteid ja mõttekäike Viljandi kohta, oli jõhkralt edukas! 58 tööd nii Viljandist kui mujalt ei vedanud meid alt ning esseekonkurss great success. Kõik sedalaadi väiksed õnnestumised annavad jõudu üha suuremate poole püüelda. Mõnus!

DSC_9704-1024x683 DSC_9594

Vaatasin ka hetkeks tagasi ning lugesin läbi oma 2014. aasta samalaadse postituse. Vähemalt seal lõpus seatud eesmärgid olen 2015. aasta jooksul täitnud ning täidan omale seatud eesmärgid ka 2016ndal aastal. A mis siis juhtuma hakkab? VLND areneb ning muutub veelgi paremaks ja suuremaks; Viljandi BASH saab viieseks (juubel!); BÄM tuleb ja juba varsti; ma väga tahaks, et Viljandisse tuleks betoonist bowl; Viljandi JK Tulevik peab liikuma veelgi parema kajastuse ning süsteemsuse poole, ma tahan senisest rohkem fotosid tegema hakata ning olla inimestega, kellega koos olla on hea. Ma luban, et muretsen vähem mõttetute asjade pärast ning panustan sellele, mis päriselt tähtis on. Ja ma ei unusta Viljandit – see linn elab!

IMG_3058 IMG_2988-2 IMG_3533

 

Fotod: Silver Tõnisson, Ando Kiviberg, Felix Laasme ja mina.

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

 

DSC_9594

363/365 ehk paar päeva on veel jäänud!

Rakvere jõulukuusk vaadatud, jõulupraad söödud ning traditsiooniline jõulujärgne Monopoly sõpradega tehtud. Kätte ongi jõudnud paras aeg, et korraks tagasi vaadata ning seejärel pilk taaskord ettepoole suunata – uued teod ootavad tegemist.

Novembri lõpp ja detsember on olnud jõhkrad kuud ning rabelemist on olnud kõvasti. Paraku ongi igal aastal see periood täpselt selline.

Kogu see töine jõulukrempel hakkas pihta Viljandi JK Tuleviku hooaja lõpetamisega, kus olin seotud nii korraldamise kui ka õhtujuhtimisega. Väga äge kogemus, sest ma polnud varem sedalaadi sündmust korraldanud, õhtujuhtimisest rääkimata. Sajad jalgpallifännid täitsid kogu Pärimusmuusika aida väga mõnus vibe’i ning hea tujuga. Lahe sündmus, mis motiveeris Viljandi JK Tuleviku tegevustesse üha rohkem panustama ning julgustas ka edaspidi õhtujuhtimisi ette võtma. Äge!

IMG_3413 IMG_3600

Ka 2015. aastal sain oma käe külge panna Viljandi Jõuluhansa reklaamklipi filmimisele. Koos VLND fotoringi poistega (Jaa! Ma olen alates selle aasta kevadest Viljandi noortekeskuse juures läbi viinud foto- ja videoringi!) võtsime ette ning tegime ära. Jõuluhansa reklaami tegemine on juba teist aastat järjest olnud mõnus ja huvitav kogemus, millest loodetavasti kasvab välja pikaajaline traditsioon.

IMG_2462

Detsembri alguses käisin elus esimest korda Minu Unistuste Päeva meeskonnal abis. Jäädvustasin Tallinna lastehaiglas toimunud unistuste päeva. Maagiline pärastlõuna koos mustkunstnikuga oli silmiavav kogemus ning võimalusel panustan ka edaspidi selle organisatsiooni tegevusse. Head inimesed teevad head asja.

IMG_4718 IMG_4810

Kes veel ei tea, siis loovkollektiiv x veebiajakiri Hooligan Hamlet andis välja oma 2016. aasta #hooligangirlsinsneakers kalendri. Päris paberil, päris tüdrukud ja ketsid. Ja noh, päris minu 2 fotot on ka sees, kus figureerivad 2 Viljandist pärit tütarlast. Kalendri soetamise kohta leiab varsti rohkem infot Hooligan Hamleti veebikodust.

IMG_7733 IMG_8015_mg_6725

Detsembri keskpaigas käisime koos Rebeccaga Rakveres kuuseturismi tegemas. Vägev kuusk, lahe linn ning e-ri-ti head burgerid Grillersis. Mõnes mõttes armusin Rakverre ära ning lähen sinna kindlasti lähiajal tagasi, sest palju jäi avastamata ja nägemata.

IMG_8891 IMG_9106

Otseloomulikult käisin ka Triobeti aastalõputurniiril Viljandi JK Tuleviku fännide eest väljakul. Turniiri parimaks väravavahiks sel korral ei saanud, aga tõesti vahva oli. Jalgpall on endiselt mul päris korralikult südames. Loodan, et sel suvel saab ka korralikult rannajalgpalli mängima hakata ning Viljandist ühe rannavutimeeskonna välja panna. See oleks vägev.

IMG_1400

Koostöös Multistabiga andis VLND paar päeva enne jõule välja eriti freshi VLND X Multistab “Maasikasööjad” t-särgikollektsiooni. Paul Kondase maalist inspireeritud t-särgid on peaaegu otsas ning kandjad on rahul. Mul tekkis see idee kunstnikega rääkides ning Viljandist midagi omapärast otsides. Maasikad, “Maasikasööjad” ning tänavakunst andsid kokku väga omapärase tulemuse, mida hea meelega kannan.

IMG_0630

Oleksin peaaegu unustanud! Napp nädal tagasi autasustasime esseekonkurssi “Minu VLND” parimaid töid. Esseekonkurss, mille eesmärgiks oli leida eriti ägedaid mõtteid ja mõttekäike Viljandi kohta, oli jõhkralt edukas! 58 tööd nii Viljandist kui mujalt ei vedanud meid alt ning esseekonkurss great success. Kõik sedalaadi väiksed õnnestumised annavad jõudu üha suuremate poole püüelda. Mõnus!

DSC_9594 DSC_9704-1024x683

Aga mis seal ikka – kohtume loodetavasti juba varsti uuesti siin blogiveergudel, sest traditsiooniline Krisi tagasivaade möödunud aastale ootab oma järge ning seniks nautige ilusat ilma, külmakraade ning 3 fotot, mis eile tehtud said. Viljandi on hommikuti üle mõistuse kena.

IMG_2988-2 IMG_2992-2 IMG_3011-2

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

 

IMG_5992

Noortebändidest, Viljandist ja alkoholist

IMG_0636

Jah-jah-jah-jah! Ma käisin koos Viljandist pärit noortebändidega möödunud nädalavahetusel Tallinnas, Kultuurikatlas. Elasin meestele kaasa, jäädvustasin sündmust ning tegin oma elu esimese uudise (arvamuslood ei loe) ajalehte Sakala. Päris lahe oli ja tegelikult on tänaseni. Vägev on näha, et Viljandi noortebändid on taaskord hakanud tegutsema ning tõusma. Umbes 6-7 aastat tagasi sai ise koos Reside 72 poistega nii Viljandis kui ka Eestis ringi reisitud ja kaasa elatud. Ja ajalugu kordub. Ol’ Mill, Lights on the Ceiling, Sent From Viljandi ja neid bände on veel, kes täna-homme Eesti muusikamaastikul tegusid tegema hakkavad. Loodan, et meestel jätkub vaid tahtmist ja indu tegutseda. Minul on igal juhul mõnus nostalgialaks noorte bändimeeste tegemistele kaasa aidata.

IMG_3020 IMG_3067 IMG_3137 IMG_3329

Vahepeale on mahtunud näiteks ka päris mitu ägedat pildistamist Rebeccaga, mille raames nii VLND kohe-kohe valmivat fotostuudiot oleme katsetanud kui ka mõnusalt sügiseses Viljandis veetnud. Ilmast on alati kummaline rääkida, aga tegelt on ikka väga-väga ilus sügis olnud. Kusjuures eelmisel kolmapäeval osalesime Viljandi linna poolt tehtavas videos, mis Bergenisse kaasa võetakse, et Viljandis toimunud sündmusest kokkuvõtteid teha. Äge!

IMG_1776 IMG_1743rebe

Toomase eestvedamisel pani VLND õla alla Viiratsi lasteaiale uute jalgpalliväravate ostmiseks. Saime noorte Klavanite ja Postide sündimisele kaasa aidata ning jalgpallifännina on mul selle üle ainult hea meel. Esimest korda sain linti lõigata endal kõrval väga-väga väike laps. Siiras, armas ja väga puhas emotsioon ning hea tuju olid need, mis Viiratsi lasteaiast endaga kaasa võtmist.

IMG_5835 IMG_5952

Sellel reedel toimus üle pika aja üks 99% kostüümipidu. E-ri-ti äge! Kostüümipeod toimivad ainult (ja ainult!) siis, kui kõik osalised reaalselt ka kostüümiga tulevad ning ühiselt panustavad. Samal sündmusel hakkasin tõsisemalt mõtlema viimasel ajal Eesti meediamaastikku elavndanud alkoholidebatile. Sain oma mõtetele sealt vaid kinnitust – eestlane vajab alkoholi, et vabalt suhelda ja lõbutseda. Ja see on kurb. Mida rohkem alkoholi, seda rohkem pidu käima läheb ning seda siis oksendamisteni ja seda sõna otseses mõttes. Me võime piirata alkoholireklaamide levikut, piirata eetriaega või muuta need igavaks, aga tegelikult peaksime suurendama eestlaste enesekindlust ja julgust ka ilma alkoholita suhelda ning end vabalt tunda.IMG_6263

Lisan veel mõned fotod kodulinnast, mis möödunud nädalal tehtud.

IMG_2026 IMG_2020 IMG_5992– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

pilt valimised

Minu 2 aastat Viljandi linnavolikogus

Kui ma 2013. aasta alguses oma jah-sõna kohalike omavalitsuste valimistel osalemiseks andsin, ei teadnud ma tegelikult grammigi, mis mind ees ootab. Hüppasin pea ees vette ja olen õppinud kahe aasta jooksul vaikselt ujuma. Iseasi, kui hästi, aga koera ujun ära. Vabalt.

Ma (vist) täiesti esimest korda kirjutan kogu sellest protsessist, aga kuna täna möödub kulminatsioonist 2 aastat, siis miks mitte, eks? Kahjuks (või õnneks) on sedasi, et saame kõiki asju esimest korda teha ainult ühe korra ja nii on ka kandideerimisega. Jah, ma saan ju veel Riigikogusse ja Euroopasse kandideerida, aga päris esimest korda valimistel enam osaleda ei saa. Tehtud. Teadmata, mis mind ees ootab, oli tegelikult üpris mõnus toimetada. Küll tuli kutse pildistamisele, küll koosolekule ja nii edasi ning pidi lihtsalt ilusti kogu asjaga kaasas käima. Ja sellega sain ma ilusti hakkama, sest algusest peale olen tundnud, et need inimesed, kellega ma seda asja alustasin, on need, kellega ka lõpetan. Hea on toimetada meeskonnas, kus igat liiget väärtustatakse ja toetatakse. Viskan siia näiteks kõige esimesed fotod valimisplakati fotosessioonist, kus Juhaniga figureerime. Huvitav, mis?

See protsess oli lahe. Augustikuu ja jõhkralt palav ilm. Puuder; kompliment, et näen välja justkui keegi biitlitest (või oli see Bieber, ent see jäi arusaamatuks siis ja on tänini) ja sama fotograaf, kes mingil hetkel Eesti modellisaates tulevasi supermodelle pildistas.

6T5A4627 6T5A4483

Ja siis läks sisuliseks mölluks. Kõik algas vaikselt peale: reklaamid tänavatel, ajalehes, internetis ja pastakatel. Muuseas – olles nüüd mitmetel valimistel meeskonnaliikmena kaasa löönud, võin öelda, et pastakad ongi valimistoode number üks. Kui seda pole, siis on ikka väga raske. Inimesed tahavad kirjutada. Aga enda vaatevinklist rääkides, siis tõde on see, et päris harjumatu oli tänaval suurtel plakatitel iseennast näha. Vaatad, vaatad, vaatad ja mõtled, et päris lahe on. Ja oligi lahe. Metsikult palju sai ja tuli inimestega suhelda, mõtteid vahetada ja ennast tõestada ning seda igas mõttes. Tihti imestan, et kuidas ma vajaliku arvu hääli kokku sain, aga endagi üllatuseks, see õnnestus.

Aga kätte jõudis valimisõhtu, mis oli tõesti lahe. Ma arvan, et ma ei ole kunagi varem ühe õhtu jooksul nii palju punast õlut joonud, aga tol õhtul tundus veidi kallima õlle joomine mõistlik. Ema ja isa olid kodus ja vaatasid telekast, meie oma inimeste ja kõikide teiste kandideerijatega viibisime Sakala Keskuses toimunud valimisõhtul, mille kohta annab üpris pädeva pildi see väike videoklipp mu Instagramist.

Aaaa.. Algus.

A video posted by Kris Süld (@j2kop) on

Meeleolu oli üleval, panused häältesaagi peale tehtud ja nüüd ei jäänud üle teha muud, kui oodata. Ja ootamine tegelikult läks päris kiiresti. Kellaaega ei oska öelda, aga mingil X hetkel olid hääled loetud ja kõikide numbrite kokkumängu tulemusena olin pääsenud volikokku. Ja saanud 110 häält. Panuse panin muuseas 69 peale ning seetõttu oli reaalne tulemus oodatust oluliselt kõrgem. Ja vägev tunne oli. Ja tegelikult on tänaseni.

pilt valimisedAga mis siis toimunud on? Kuidas on? Palju on toimunud ja lahe on. Ma tunnen, et Viljandi linnavolikogu liikmeks olemine on andnud mulle juurde rohkem, kui ükskõik mis muu senine tegevus mu elus. Kogu selle bürokraatiaga kohanemine võttis omajagu aega, ent inimene harjub kõigega. Pikaks veninud istungid on seda koosseisu ilmestanud, aga võitnud olen ma rohkem kui kaotanud. Uued tutvused, teine pilk süsteemile ja kõik muu seal hulgas. Ma olen juhtinud Viljandi Noortevolikogu ning sain seda teha pisut vähem, kui 2 aastat enne, kui mind sealt jõuga ära kangutati. Noortevolikogu perioodi suurimaks töövõiduks pean seda, et minu ideest alguse saanud aasta noorsportlase preemia on juba ühe korra välja antud ning loodetavasti antakse ka edaspidi. Noored sportlased vajavad tunnustamist ja hea meel on, et Viljandi seda teeb. Yayy!
IMG_0018

Mis seal salata, nende kahe aasta jooksul on juhtunud päris palju ning minu käe läbi on Viljandis omajagu asju sündinud, aga nendest, mis 2015. aastal tehtud, räägin ma 2016. aasta alguses ja varasemad asjad on siit samast blogi arhiivist leitavad.

Aitäh kõigile, kes mulle kaasa elavad ning toeks on. Panen vähemalt samas tempos edasi. Muuseas – uued valimised on juba kahe aasta pärast. Või alles. Ma ei tea. Ära jõuan teha veel igatahes palju.
2907114t151h708c 2607996t151h8a6d-2 1517588_928614820496929_4359149294755240425_n 1509834t41h5b97

Fotod: Elmo Riig, Kertin Vasser ja see supermodellisaate fotograaf

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks