Viskasime toidukotid toanurka, võtsin kaamera ja läksime tipa-tapa tagasi õue.
Ma ei tunne just väga tihti toidupoest naastes kodutrepil viimaseid samme astudes, et nüüd keerame Kristiiniga otsa ümber ja lähme hoopis välja pildistama. Sel korral just nii läks. Viskasime toidukotid toanurka, võtsin kaamera ja läksime tipa-tapa tagasi õue. Ja üllitisi näete siit!
Siin ma nüüd olen- taas täis tahtmist ägedaid videoid toota. Spordimuuseumi, Rademari ja teiste projektidega töötamine on toonud tagasi mu fookuse liikuva pildi juurde. Kõikide nende tööde juures meeldib mulle kõige rohkem tunda seda, et Viljandi võnge võib jõuda igale poole. Piire pole! #fromVLNDtotheWorld on reaalne seisukoht, sest ka allpool olevas videos figureerivad tantsijad leidsime üles Viljandi Bashi fotogaleriisid tšekates.
Marta ja Edgariga koos töötamine oli jõhkralt inspireeriv kogemus, sest neid inimesi, kes midagi oma elus nii tuliselt armastavad, on vähe: õde-vend ja kõige ehedam armastus keskkonna, (tänava)tantsu ning kultuuri vastu. Nemad on gäng!
See #conseesti on esimene video läbi aasta vältavast seeriast, millele tugeva isikliku puudutuse annan. Püsige lainel!
Aitäh, Marta, Edgar, Anton, Mikk ja Timo, et kaasas olite!
#conseesti_001_VUNSHVUNSH POWER! See on päris tants meie endi pealinna tänavailt. Õde-vend ja kõige ehedam armastus keskkonna, (tänava)tantsu ning kultuuri vastu. Nemad on gäng! #conseesti #hooliganhamlet
Posted by Hooligan Hamlet on Monday, April 10, 2017
Fotod: Anton / Hooligan Hamlet
Hommikune Viljandi on saanud veel paremaks! Meil on nüüd lisaks kvaliteetsetele lõuna- ja õhtusöökidele kodulinnast saada ka maitsvat hommikusööki, sest Fell in Brunch teeb esmaklassilise hommikusööga pühapäevakud mitu korda mõnusamaks.
Viljandi oma restoran (kohvik) Fellin on Viljandit Eesti parimate restoranilinnade sekka aidanud juba üsna mitu aastat, aga sel korral on nad toonud linna midagi täiesti uut, nad tõid meile brunchi! Ilmselt teavad pea kõik kodulinlased, mis tasemel toitu Fellinist saab ning ega’s Maarjamaa parimate restoranide hulka niisama pääseta, aga nüüd soovitan kõigil Viljandi kodanikel ning siia sattujatel iga kuu viimasel pühapäeval kindlalt Fellinisse hommikust sööma minna.
Pealegi- kord kuus ühel pühapäeval võiks sõpradega kohvikus hommikust süüa ju küll!
Palju valgust, põlev kamin, värske kohvi lõhn ning mõnusalt sumisevad inimesed, see ongi see Viljandi, mis teised linnad kadedaks teeb!
Oleme pruudiga esimesed kaks toimumiskorda ilusasti kohal olnud ja pole pidanud grammigi pettuma: lahedad smuutid, salatid, võikud, magustoidud, PANNKOOGID, värskelt pressitud mahlad ning kohvid. See kõik on seda väärt. Pealegi- kord kuus ühel pühapäeval võiks sõpradega kohvikus hommikust süüa ju küll!
Ühtlasi on Fellinis erakordselt lahe sisekujundus ning väga meeldivad teenindajad, kes sinu hommikusöögielamuse veel vahvamaks muudavad! Palju valgust, põlev kamin, värske kohvi lõhn ning mõnusalt sumisevad inimesed, see ongi see Viljandi, mis teised linnad kadedaks teeb! Lisaks vürtsitab hilist hommikut Viljandi kohalike muusikavalik (DJ-set), mis teeb omakorda igast toimumiskorrast täiesti unikaalse sündmuse.
Kes seni mõelnud on, aga veel kohale pole läinud, siis soovitan julgelt sammud Fell in Brunchile seada. Usu mind, sa ei kahetse! Ja kui sa veidi kahtled, sest eelistad sarnaselt minule hommikuti kodus ikka muna ja peekonit süüa, siis võid 100% kindel olla, et Fellinist saad ka hea lõuna- või õhtusöögielamuse. Aga mine ikka hommikul ka!
Canon Top Shot! Uus, väike ja vinge tüüp kodus, kes võimaldab ümbritsevat senisest erinevalt jäädvustada. Vana hea filmile pildistamine on nüüd ka minuni jõudnud.
Äsja möödunud jõulud ning aastavahetus said igatahes läbi topshotteri jäädvustatud ja nüüd on osa neist siin.
Retsilt äge on ikka!
Kõik kruiisid Rootsi ja muud puhkusevormid Karl Gustav XVI valitsusalas on edaspidi kõvasti vähem väärt, kui Stockholmi kesklinnas paiknev Flippin’ Burgers külastamata jääb. Ausõna!
Uskuge mind ja ma loodan, et teist mitte keegi ei pettu, kui järgmisel korral enne või pärast shoppamist, tupsisegamist või kirsiallee selfiesid sealt läbi hüppate. Ma ei ole küll külastanud hunnikut USA burgerirestorane (aga mõnda siiski), ent olen üpris veendunud, et Flippini puhul on autentsest ühendriikide burksirestost šnitti võetud. Sellest annavad aimu ka seintel ilutsevad must-valged fotod, ingliskeelsed ajaleheväljalõiked ning USA pesa- ja korvpalliklubide merch, mütsidest pluusideni.
Valida on väheste, aga selle eest väga heade valikute vahel, klassikalisest juustuburgerist taimetoidu- ning igakuise eriburgerini välja.
See 2012. aastal ühisrahastuskampaania toel rajatud restoran on toidublogi The Daily Meal poolt valitud parimaks väljaspool Ameerikat paiknevaks burgerirestoraniks ning ma arvan, et ma julgen nõustuda. Mulle meeldib, et menüüd ei ole aetud kilomeetriseks ning valida on väheste, aga selle eest väga heade valikute vahel, klassikalisest juustuburgerist taimetoidu- ning igakuise eriburgerini välja.
Nende menüüs asetsev Cheezus Fries Superstar (Cheddar juustuga friikad) on oma maitselt midagi taeva ja maa vahepealset.
Lisaks kõigile muule on kogu restorani teenindus kõrgklass- külalisi võtab vastu ülemkelner, kes juhatab inimesed lauda. Tundub burksiretorani kohta kentsakas, aga tegelt ei ole. Üldse mitte. Samal ajal on kogu personal riietatud sigavingelt ja teenindus jõhkralt kiire ning sellest johtuvalt on ooteaeg igal korral jäänud 15 minuti piiridesse.
Peale burgerite saab sealt otseloomulikult nii juustuga kui ilma friikartuleid ja nende menüüs asetsev Cheezus Fries Superstar (Cheddar juustuga friikad) on oma maitselt midagi taeva ja maa vahepealset. Sekka Ben & Jerry’s jäätisel baseeruvad jäätisekoteilid, mille kvaliteedis keegi, kes kunagi vähemalt ühe ampsu B&J maitsnud on, ei kahtle. Muidugi leiab menüüst õlut, Coca-Colat, käsitöölimonaade ning päris head piimakohvi.
Veel enam, erinevalt paljudest Eesti toidukohtadest on Flippinis võimalik jätta jootraha ka kaardiga (inimlik!). Ma ei ole kindel, kas see, et selle toidukoha uksel ilutseb silt “No Cash” on just kõige õigem ning selle üle võib arutleda, aga fakt on see, et teenindajaid seal hoitakse ja seda on kaugele näha.
Ühesõnaga, mina pole Flippin’ Burgersit sel aastal veel kordagi Rootsis olles külastamata jätnud ning soovitan ka sul 100% sinna sisse astuda ja burgerit süüa. See on seda väärt!
Võtan jälle oma Instagrami, telefoni galerii, Facebooki seina ja Twitteri lahti ning hakkan oma aastat kokku võtma. Tänavu on seda kuidagi kummaline teha, sest tundub, et kõik on kuidagi alguses ja midagi eriti kokku polegi võtta.
2016. oli justkui lõppude või eesmärkide saavutamiste aasta, mis sillutasid teed selleni, et tulevik oleks senisest veel parem. Aga hakkame pihta!
Tundub, et juba mitmendat aastat on minu jaanuarikuu kulgenud keskmisest rahulikumas rütmis ning sedasi oli see ka mullu. Ja siis tuleb veebruar ja BÄM. Traditsioonid. Aga 2016. aasta BÄM oli eriline. Viimane. Ja minu kolmas kord seda asja teha. BÄM on õpetanud mulle erakordselt palju asju ning teinud mind paremaks inimeseks. Jah, üks asi on heategevus, aga teine on see, et heade sõpradega koos saab teha häid asju. Aitäh, Minu Unistuste Päev ja aitäh, Trad.Attack! BÄM on minu jaoks olnud alati rohkem väärt kui vaid toetussumma. Toomas, aitäh!
Oh, mis, pagan! Ma oleks peaaegu unustanud. 2016. aastal algas ju mu päris ametlik täiskasvanuelu- ma läksin 9-17 tööle! Ma ei suuda ilmselt kunagi sõnadesse panna seda, mida andis mulle Viljandi pärimusmuusika aidas töötamine. Rääkimata sellest, et sain sealt sõpru kogu eluks, võtsin sealt kaasa ka suurel hulgal tõekspidamisi ja oskuseid. Aitäh! Ma tulen veel kunagi sinna tagasi. Ja noh, tõde on see, et suhkruvaba elu algas ka just sealt. Hea värk, ma räägin! Anu, Annika, Liinad, Jaan ja kõik teised- te muutsite mu elu.
Veebruarisse koondus mullu erakordselt palju. Lisaks kõigele muule õnnestus VLND-l olla Viljandi linna kultuuripreemia vääriline. Motiveeriv ja edasiviiv tunnustus, mis lisaks minule ja Toomasele ehk ka kõiki teisi asju tegema kannustab. Viljandi on hea platvorm ägedate asjade tegemiseks. See on garanteeritud.
Määärtssssss! Märts oli gamechanger. Lisaks sellele, et siis oli suhkruvaba elu kestnud juba paar nädalat, tuli mul käia Eesti Laulu finaalkontserdil ning hiljem oma tulevase pruudiga peol. Ma räägin, et oluline kuu, noh! Aa! Ja lisaks sellele, ostsin märtsikuus ka Flow Festivali piletid, mis tähendas, et EHHF jäi üle 7 aasta minul sel aastal külastamata. Lisaks korraldasime üle aastate ainult tõukeratastele mõeldud jami trikiratas.ee 2vs2 jam, kus kommentaatorina vanu aegu meelde tuletasin. Äge võistlus ja äge throwback!
Lisaks sattusin Viljandi JK Tuleviku PlayStationi turniiri korraldama ning plaanin seda kindlasti ka 2017. aastal uuesti teha. Vägev värk!
Ja ega sealt edasigi kulges pigem töises rütmis- Tallinn Music Week, Tallinn Open maadlusvõistlus, Kassiplank, pärimusmuusika ja üha enam hakkasin end suveks ette valmistama. 27. aprillil lendasingi esimest korda sel aastal Rootsi, pruudile külla. Üliäge aeg! Need korrad, kui ma aasta jooksul Rootsis käisin, olid kõik erilised ja omamoodi.
See aeg õpetas, et lennujaamad on tõesti ühed ühelt poolt vastikud, teisalt imelised kohad. Sain aru, et iga lennu hilinemine annab väärtuslikku aega juurde ning võimaldab pruudiga mõned tunnid kauem koos olla. Jõhker! Kõik see filmides toimuv oli järsku reaalsus.
(26 – 2. mai) Sel korral viimane pilt Stockholmist. Vist. Muidu olen tagasi tööl ja koolis ning üritan puhkusest välja saada. A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on
Mai tõi kaasa suurema valmistumise Viljandi Bashiks, aga ka ootamatu reisi Brüsselisse, visiidi Puutuurile, habemest loobumise, Viljandi linna uue tunnuskujunduse ja Velokulgi. Põnev kuu. Kahtlemata. Aga sellest edasi- mai õpetas mulle seda, et iial ei tasu kedagi pimesi usaldada ning sisetunne ei peta (peaaegu) kunagi. Kui järsku olin sellises seisus, et 3 nädalaga oli vaja Bashi pargile leida uus ehitaja ja kõik oli justkui pahupidi pööratud ning pidin sellest jamast välja rabelema, tundus küll, et nii retsi perioodi pole elus veel olnud. Aga saime hakkama. Uus ehitaja tuli, Bash toimus ja lõpuks võitsid kõik.
Mai lõpus andsime välja värsked VLND nokamütsid, mille menu on sedavõrd ootamatu, et tahan vabandada kõigi ees, kes endale veel ühte saanud pole. Luban, et 2017. aasta kevad leevendab selle probleemi. Värsked mõtted, värsked mütsid ja värsked teod. Varsti saab! Mütsikampaania kõige toredam osa on inimestega suhtlemine ja intervjuude tegemine, lugemine, modellide pildistamine- see annab endale väga palju energiat ja värskust, inspiratsioonist rääkimata.
Et see leek põleks edasi, noh!
Hansapäevad! Puutuur! Trepimäelt ülesse ja alla tagasi! 2016. aasta näitas, et aasta varem toimunud rahvusvahelised Hansapäevad andsid meile rohkem, kui liialdatud numbri külastusstatistikasse- need andsid meile järsku varasemaga võrreldes oluliselt rohkem motiveeritud vabakonna, kes tundis, et Viljandis saab ägedaid asju teha. Viljandi linn toitub vabakonnast ja see on vägev! Sepp, Suits, Jaago; Ugala möll trepimäel, Kassisaba väljakaevamine ja nii edasi. Oeh! Viljandi! Et see leek põleks edasi, noh!
Mis veel? Ameerika! Kanada!
Mis veel? Ameerika! Kanada! Sel aastal õnnestus mul esmakordselt ära käia teisel maailmajaol ning näha nii Toronto linn kui Cumberlandi linn USA-s. Reisi Kanada osa tegi märkimisväärseks see, et külastasime legendaarse Eesti helilooja ja koorijuhi Roman Toi 100. sünnipäeva tähistamist. Uskumatu au ning kogemus oli sellest osa saada.
Sisuliselt kohe pärast seda reisi sõitsime Kristiiniga Hiiumaale jaanipäeva tähistama. Hiiumaa on pea iga aasta olnud parim koht, kus enne Bashi korraldamist lõõgastuda ning vaimu valmis panna. Meri, ujumine, rahu ja vaikus ongi see, mida Hiiumaa pakub. Kuigi koju sõites pidin elus esimest korda aduma seda, et suvel ei ole eriti tark sealt ilma praamikohta broneerimata naasta, saime mitmetunnise ootamise järel siiski tagasi mandrile ning hakkasime Bashi tegema. Bashi tegemine põhitöö kõrvalt oli ootamatult keeruline ning ajamahukas.
Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.
Ja siis jõudiski see kätte. Bash! Viis aastat teekonda oli viie päeva pärast lõppemas ning see oli oma ettevalmistuselt läbi aegade kõige raskem festival. Miks? Juhuslikult sattusid intensiivsele korraldusperioodile reisid nii Brüsselisse, Kanadasse kui USA-sse; käisin selle kõrvalt tööl ning olin pärimusmuusika festivali korraldustiimis ja Bashile jäi varasemaga võrreldes oluliselt vähem aega, aga sellegipoolest oli tegemist läbi aegade edukaima festivaliga: osalejaterekord, otseülekandest festivali vaadanud inimeste rekord, meediakajastuste arvu jõuline kasv (aitäh, Ade, ilma Sinuta oleks see võimatu olnud) ning sel aastal õnnestus mul esimest korda anda 1:1 intervjuu Õhtulehele ja otse-eetris intervjuu Raadio 2 saates. Äge oli. Aga raske.
Vihmast hoolimata saime me hakkama ühe hästi õnnestunud mürgliga ning kõik olude sunnil tehtud muudatused (nt. tantsubattle kolimine spordihoonesse) ja plaanitud täiendused programmis (slopesyle) olid lõpuks kasulikud ja näitasid, et see asi on viljandlaste jaoks oluline. Seda on hea tunda. Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.
Ja mis edasi? Nagu juba öeldud sai, siis juuli tõi lisaks Bashile kaasalöömise ka ühe teise Viljandi jaoks üliolulise festivali korraldusprotsessis- Viljandi pärimusmuusika festival. Taas üks kogemus, mille väärtus tuleb välja ilmselt aastatega ning annab võimaluse kõiki enda asju tulevikus teha organiseeritumalt ja paremini kui seda varem olen teinud. Olla osa millestki nii suurest ja hästi organiseeritust annab alati kõvasti juurde. Ja mina võitsin folgi korraldamisest palju. Tahan seal ka kindlasti 2017. aastal kaasa lüüa. A’ ühe päeva õhtul jõudsime pruudiga isegi rabasse minna. Nii mõnus!
Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse.
Vot pärast folgifestivali algas minu puhkus! Kuu aega puhkust, mis oli sisuliselt viimse päevani planeeritud- Annika ja Veiko pulm, uuesti Hiiumaale, Pärnusse ja otseloomulikult reis Soome, Flow Festivalile! Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse. Meeletu mass ning erakordselt vinged esinejad: näha Anderson Paaki, SIA-t, Stormzyt (!!!!!), KAYTRANDAt, Mura Masat, NÖEP’i ja Iggy Popi lives.. See on igat sinna investeeritud senti väärt. Flow on 2017. aasta ma-pean-sinna-saama-sündmus.
Ühtlasi jõudsin puhkuse ajal veeta veel nädala Rootsis, nädalavahetuse Saaremaal, käia Setumaal Semmol külas ning olla osa ühest ilmselt sel suvel kõige rohkem kõneainet pakkunud pulmast. Vägev puhkus oli! Pä-ri-selt!
Puhkus sai läbi. Järsku oli pea tühi, sest tööpakkumine Tallinnast oli tulnud ning senised plaanid segamini. Selle kõige kõrvalt pidin ennast jagama Viljandi ja Tallinna vahel, sest töö-, elu ja pruudikoht ei ühtinud. Sekka veel Viljandi Music Walki korraldamine ning muu igapäevaelu.
Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%!
Viljandi Music Walki juba mainisin, eks? Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%! Tommy Cashi esinemine linna sünnipäeval, sellele järgnenud arvamusartikkel Sakalas ning viljandlaste kogukonnatunne kogu sünnipäevapeo vältel on see, mis ilmselt nii mõnegi ahhetavalt me kodulinna vaatama paneb. Viljandi lihtsalt oskab seda asja nii pagana hästi! Aitäh, Annika ja Gea ning kõik teised, kes seda asja meiega tegid. Tahan seda veel teha!
Vahepeal sain kasiinoealiseks ning mängisin tähistamiseks sõpradega pinksi, kuulasin sõprade kõnesid ja tegime pinksiturniirile sisenemiseid koos entrance-songidega. Normaalne värk, noh. Aa, siis vahepeal jätsin hüvasti oma esimese autoga ning pildistasin ta enne ikka korralikult üles.
Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud.
Ja järsku oligi oktoober käes. Ootamatult oli aeg kolida Tallinnasse, alustada uuel töökohal ning kohaneda mõneti harjumatu ja ootamatu keskkonnaga. Tänaseks olen juba täitsa ree peal ning kuigi Viljandi (loe: VLND tegemised) on iga päev jätkuvalt mu südameasi, olen pealinnas täitsa harjunud. Inimene kohaneb kõigega, nii ka mina. Rõõm on tõdeda, et suured elumuutused on olulised lihtsamad, kui kõrval on keegi, kes toetab ning nõu annab. Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud. See muutis mu elu.
November-detsember on olnud mõnusad kuud, sest olen saanud keskenduda igapäevaelule ning saanud korralikult akusid laadida. VLND helkurikampaania koos kohvikuga Fellin on kindlasti üks kordamist väärt aktsioon. Miks? Sest burgeritega koos helkureid saada on ilgelt äss diil.
Olin osaline ka Viljandi jK Tuleviku hooaja lõpetamisel- viisin sündmust läbi samal ajal, kui Kristiin fotoseina majandas. JK Tulevik on kindlalt üks Viljandi pärle, mida tuleb hoida. Kohalikud poisid teevad kogukonnast inspireerituna vingeid asju, vutimurul või mitte.
Kogu aasta lõpu vältel on figureerinud ka kaasategemine Hooligan Hamleti tegevustes. Küll 50RRY Cypheri filmimine, Kenzo x HM fotoshoodi majandamine, Metsakutsu uue plaadi väljatulemine, selle esitlus Pelgulinna koolis ja MyHitsis ja nii edasi. Omanäoline, aga põnev värk.
Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu.
Muidugi ei puudunud aastalõpust päkapikud, piparkookide tegemine, kuuse kojutoomine ning mõnus jõuluaeg perega. Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu. Palusime perel teada anda oma unistuste jõulupakist. Päris unistuste. Ja siis asusime tegutsema. Uskuge või mitte, aga absoluutselt kõik, keda kaasasime, olid kohe nõus. Jõulude ajal, mil suur osa inimesi ja ettevõtteid niigi erinevas võtmes heategevusega ametis on, tuldi ikkagi kaasa. See oli uskumatu kogemus. Suur tänu kõigile, kes meil seda teha aitasid. Koos oleme tugevamad!
A’ mis siis praegu? Mis saab edasi? Istun põrandal ja kirjutan siia viimaseid ridu ning mõtlen sellele, mis päriselt ka edasi saab. Aastavahetuse võtsin esmakordselt vastu välismaal ning 2017. aasta esimesel päeval saan öelda, et möödunud aasta viis mind edasi, tegi mind enesekindlamaks ja õpetas hindama inimesi enda ümber. See oli õppimise aasta. Uuel aastal keerame kindlasti VLND-le vinti juurde, samas annan Bashile võimaluse hinge tõmmata, käin reisimas ja lõpetan ülikooli. Lisaks on hunnik plaane, mis täna veel ilmavalgust näha ei taha. Panen samamoodi edasi!
Uskumatu aasta. Suur tänu, Kristiin, Alo, Annika, Veiko, Anu (jah, Rannu), Toomas, vaikselt mehistuv väike Silver, Eneli ja Siim, mu pere, Sandra ja Jalmar selle võimaluse eest, Randel, Juhan-Mart, Maris, Anton, Rainer, HH Fam, tädi Heli, Johan-Kristan, Viljandi linn ja kõik teised mu inimesed. Ilma teieta ei oleks mind.
Aitäh, mu sõbrad. Te olete olulised.
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks
RETS! Ma armastan jõule! See on ametlikult kõige mõnusam aeg aastas. Sel ajal peegeldub ühiskonnas täpselt see, mis võiks ja peaks tegelikult olema meiega koos läbivalt, iga päev, nädal, kuu. Hoolitakse, kingitakse, ollakse positiivseid ning tahetakse olla lähedaste koos. Ja see meeldib mulle!
Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid.
Liialdamata- jõulud ajavad mu hulluks. Kui ma suutsin veebruarist detsembrini olla sisuliselt magusavaba inimene, tarbimata kooke, limonaade ja muud magusat, siis sisuliselt koos esimese detsembriga kukkus ka see osa minust kokku. Päkapikk toob pea iga päev midagi magusat, piparkookide tegemine on tore, aga nende söömine on veel toredam ja kõik need eesootavad jõuluistumised.. see kõik on nii magus. Mõnuuuus! Siia lisa veel see lõhn, mis tekib, kui toas on kuusk ja piparkoogilõhn. Päris rets jõulupomm!
Päkapikud, kindla peale päkapikud! Mida vanemaks saadakse, seda rohkem kipub nende käimine unistuseks jääma, aga tegelt on nad lahedad. Ma vean kihla, et sa mäletad neid hommikuid.. Need ei unune. Ja miks mitte pikendada, küll veidi devalveeritud kujul, oma lapsepõlve määramata ajani? Head põhjendust ju polegi.
Miks veel? Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid. Või noh, kole või vähem kole, jõulukampsun on igal juhul detsembrikuus jõhkralt okei. Mul on üks ja ma olen selle üle meeletult uhke. See on sümbol, mis tekitab hea tuju ja kannab mõtet, mõtet olla hea. Sokkidest rääkimata!
Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis.
Jõulud on andmise aeg. Kingid-kingid-kingid! Peamiselt just suure kingisaju ja hoomamatu rahakulutamise pärast paljude jaoks tähtsusetuks ja vaid kaubanduse ülistamiseks peetav tähtpäev on tegelikult minu jaoks midagi muud. Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis. Kinkidest enam tähtsustan pigem ühist ajaveetmist pere ja sõpradega, see annab päriselt jaksu muul ajal vingelt edasi panna.
Ühesõnaga, igaühele kuulub alati tema tõde ja minu tõde on see, et jõulud ruulivad täiega!
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks
Buyaka! Sa tead, et mulle meeldib Viljandi, eks? Nojah. Ma tean ise ka. Aga iga linna teeb eriliseks miski selline, mida mujal ei ole: mingi mälestusmärk, arhitektuuriime või muu. Ega’s Viljandi teistsugune ei ole- meil on ju palju sellist, mida mujal pole. Vähemalt kipume nii arvama. Ja me peamegi nii arvama, sest kui ise ei usu, siis kes veel? Eks? Mina igatahes usun. Aga miks? Mis on need VIIS asja, mis hoiavad mind Viljandi küljes ja teevad selle linna vastupandamatuks?
Pekki! Pole mitte ühtegi teist linna, kus oleks nii palju (loome)potentsiaaliga inimesi, kes on huvitatud oma kodulinnas midagi ägedat tegema ning seda (loe: Viljandit) paremaks tegema. Meil on meeletu kogus vingeid noori-vanu, kes tahavad, et elu siin oleks parem. Et nende elu oleks parem. Et linn oleks parem. Lihtne. Linna kujundavad inimesed, mitte monumendid.
Pff, mis oleks Eesti, kui meil poleks Skype’i? Aga mis oleks Viljandi, kui meil poleks Arno Kütti ja tema ambitsioonikaid ning alatihti õnnestuvaid hulle ideid? Cleveron? Oijaaaaah! Viljandi on pakiautomaatide tootmise kuningas ning linn, mis masinad nüüd üle ilma laiali tarib. Omniva ei ole pooltki nii kõva, kui Reinu tee nahavabrikust alguse saanud kõikide SmartPostide isa Cleveron.
Kõikide hipide ja mittehipide meelispaik Viljandis. Okei, mitte päris, aga siiski on see koht fenomenaalne. Viimase aasta jooksul on kogu Viljandi seal vähemalt korra ära käinud ja kui veel 12 kuud tagasi oli inimesi, kes ei teadnud, mis koht see on, siis nüüd teavad kõik: minu vanemad, sinu vanemad, gümnaasiumi 10. klassi õpilased (kes käivad seal kohvijooke pildistamas) ja paljud teised. Isegi Paul Meiesaar käib seal. No siis on kindlalt hea koht, eks? No päriselt on ka! Nii häid pannkooke, kohvi ja küpsetisi, tatrapannkookidest rääkimata, pole sa raudselt kunagi saanud.
Viljandi ei oleks ilma Ugalata päris. Päriselt. Esimeses punktis rääkisin inimestest, kes tahavad linna paremaks teha. Pooled neist on seotud meie teatriga. Kui mitte pooled, siis vähemalt väga-väga paljud! Meie linna elutervem ning objektiivsem seltskond tuleb ju sealt. Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest. Õige värk!
Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest.
Kultuur(sus) on Viljandi alus ning Ugala kannab seda vastutust kultuurakadeemiaga koos. Ja no Ugala lavastustest rääkimata- nad teavad 100%, mis noortele peale läheb. No kidding! Vana maja lõpupidu, retsid peod koos Viljandi Music Walkiga kahel aastal ning uue maja valmimine- see on näidanud, et Viljandi vajab Ugalat ja vastupidi.
Paljude jaoks sopaleht või provintsipaber. Pekki, ei ole ju nii! Oma linna ajaleht on me au ja uhkus! Enam uhkem ei saakski olla. Pealegi on seal tööl ägedad tüübid, kes teevad asja missiooniga. Ja need, kes ütlevad, et see on kuidagi kaldu, viltu, kronksus- see on vale! Peegel aitab tavaliselt kiiremini kui pasarahe. For reals. Sakala on Viljandi nägu ja tegu. Ütle, mida sa tahad, aga Sakala on objektiivne Viljandi.
—
Ja nii ongi! Need ongi minu Viljandi kõige tähtsamad asjad. A’ mis Sinu jaoks selle linna eriliseks teeb? Kes? Mis? Anna teada! VLND tahab seda teada!
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks
Sa tead? Ei tea? No hästi, ma ka ei tea, aga ma tahaks selle vähemalt enda jaoks välja selgitada ning oleme koos Aloga võtnud enda missiooniks see määramata aja jooksul välja selgitada. Kõik Boyz, Vengaboys, Royal Boyz on saanud täiendust- BurgerBoyz’ on kohal!
Ilma naljata- mõned nädalad tagasi kohvikus Fellin alguse saanud #VLND burgerikampaania oli küll vinge ning toit oli väga maitsev, aga see ei rahuldanud meie vajadusi. Me tahame ära süüa kõik kvaliteetsed burgerid Eestis ja leida parim. Aga no varsti saame teada!
Möödunud laupäeval võtsime jalad selga, panime rattad alla ja sõitsime Võhma asemel hoopis Viljandist Rakverre, ühe parima burgerirestoraniga linna Eestis. Rääkimata sellest, et Rakvere on oma olemuselt sarnane Viljandiga ning seal on mõnedki asjad paremas seisus kui meil, on neil kindlalt üks, mis domineerib- neil on sisuliselt Eesti parim burgerirestoran. Sa pole kuulnud? No siis vaata järgi, sest Grillers on tähelepanu väärt. Kindlalt! Lisaks primaarsele (head burgerid) on see Lääne-Virumaa burgerikoht ideaalne näide kogukonna kooskõlast- restoran toetab kohalikku korvpalliklubi (ja jalgpalliklubi) Tarvas ning pakub isegi selle treeneri järgi nimetatud burgerit (Sõber), interjööris ilutsevast karikakapist rääkimata. Väärtust lisab veel see, et omanik olla kõvasti räpiga seotud ning on osa legendaarsest RLV Massive crewst. (Tead ju küll DJ Hashi!)
Meeste spordilembust tõestab ka see, et kogu nende Facebooki voog on täis spordimeeskondade uudiseid. Pühendumus on päris!
Aga sai-pihv-sai teemast ka pisut. Pistsin pintslisse kaks eksemplar:- peekoni- ning juustuburgeri ja otseloomulikult ka friikartulid cheddariga. JÕHKER KUI HEA! Tõtt öelda, siis peekoniburger oli ehk pisut kuiv, kuid juustuburger (kõikide burkside kunn, namiiiiin) oli ideaalne: täpselt nii mahlane ja juustune nagu peab. Olukord oli täpselt selline, et kuigi kõht oli täis, siis oleks maitse pärast umbes kaks burgerit veel söönud. Ja tahaks veel!
Veel enam, kõik nende burgerid on 100% lihakoostisega ning täislaks käsitöö. Ja ma ei kahtle selles hetkekski. Kui Mihkel Raud mõned aastad tagasi Grillersi Eesti parimaks burgerikohaks tituleeris, siis kahtlesin hetkeks, aga täna arvan, et sellel kohal on number üks olemiseks potentsiaal olemas.
Kui meestel Rakveres igav hakkab, siis ootame neid Viljandisse. Päriselt. Või kui Mart Rauba rändamisest ära tüdineb, siis ta võiks selle asja lihtsalt ära teha- Öökülm Burgers, näiteks.
Lühike fotoseeria sellest, kuidas Tallinn minuga kohaneb ja vastupidi.
Olen nüüd veetnud Tallinnas juba paar päeva rohkem kui nädala ja selle vältel usinalt oma kaamerat kaasas tassinud- bussipeatustes, tänaval ning kodus. Aga ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas seda postitust teha. Et noh, kas peaks rääkima, miks ma mõneks ajaks Tallinnasse tulin või ei, aga loodetavasti räägivad need pildid ühel hetkel minu eest. Ja olulisem sellest, et ma Viljandist mõneks ajaks lahkusin, on see, et ma tulen tagasi.
Muuseas, märkimisväärne on see, et ühe nädala jooksul olen suutnud välja mõelda hulganisti ägedaid mõtteid, mida lähiajal teostama hakata. Vähemalt minul on mida oodata. Päriselt kah!
Siin see on- 7 päeva Tallinnat, mind ja minu elu pealinnas.
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks
