14435008_1044408832293972_5192959801082772594_o

Aasta, mis viis mind edasi ehk Mida tõi Krisi 2016?

Võtan jälle oma Instagrami, telefoni galerii, Facebooki seina ja Twitteri lahti ning hakkan oma aastat kokku võtma. Tänavu on seda kuidagi kummaline teha, sest tundub, et kõik on kuidagi alguses ja midagi eriti kokku polegi võtta.

2016. oli justkui lõppude või eesmärkide saavutamiste aasta, mis sillutasid teed selleni, et tulevik oleks senisest veel parem. Aga hakkame pihta!

Tundub, et juba mitmendat aastat on minu jaanuarikuu kulgenud keskmisest rahulikumas rütmis ning sedasi oli see ka mullu. Ja siis tuleb veebruar ja BÄM. Traditsioonid. Aga 2016. aasta BÄM oli eriline. Viimane. Ja minu kolmas kord seda asja teha. BÄM on õpetanud mulle erakordselt palju asju ning teinud mind paremaks inimeseks. Jah, üks asi on heategevus, aga teine on see, et heade sõpradega koos saab teha häid asju. Aitäh, Minu Unistuste Päev ja aitäh, Trad.Attack! BÄM on minu jaoks olnud alati rohkem väärt kui vaid toetussumma. Toomas, aitäh!

A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on


Oh, mis, pagan! Ma oleks peaaegu unustanud. 2016. aastal algas ju mu päris ametlik täiskasvanuelu- ma läksin 9-17 tööle! Ma ei suuda ilmselt kunagi sõnadesse panna seda, mida andis mulle Viljandi pärimusmuusika aidas töötamine. Rääkimata sellest, et sain sealt sõpru kogu eluks, võtsin sealt kaasa ka suurel hulgal tõekspidamisi ja oskuseid. Aitäh! Ma tulen veel kunagi sinna tagasi. Ja noh, tõde on see, et suhkruvaba elu algas ka just sealt. Hea värk, ma räägin! Anu, Annika, Liinad, Jaan ja kõik teised- te muutsite mu elu.

12646723_1021701134535112_6146250513510527774_o

Veebruarisse koondus mullu erakordselt palju. Lisaks kõigele muule õnnestus VLND-l olla Viljandi linna kultuuripreemia vääriline. Motiveeriv ja edasiviiv tunnustus, mis lisaks minule ja Toomasele ehk ka kõiki teisi asju tegema kannustab. Viljandi on hea platvorm ägedate asjade tegemiseks. See on garanteeritud.

12747285_1034178966620662_6375176732670591728_o

Määärtssssss! Märts oli gamechanger. Lisaks sellele, et siis oli suhkruvaba elu kestnud juba paar nädalat, tuli mul käia Eesti Laulu finaalkontserdil ning hiljem oma tulevase pruudiga peol. Ma räägin, et oluline kuu, noh! Aa! Ja lisaks sellele, ostsin märtsikuus ka Flow Festivali piletid, mis tähendas, et EHHF jäi üle 7 aasta minul sel aastal külastamata. Lisaks korraldasime üle aastate ainult tõukeratastele mõeldud jami trikiratas.ee 2vs2 jam, kus kommentaatorina vanu aegu meelde tuletasin. Äge võistlus ja äge throwback!  

Lisaks sattusin Viljandi JK Tuleviku PlayStationi turniiri korraldama ning plaanin seda kindlasti ka 2017. aastal uuesti teha. Vägev värk!

Ja ega sealt edasigi kulges pigem töises rütmis- Tallinn Music Week, Tallinn Open maadlusvõistlus, Kassiplank, pärimusmuusika ja üha enam hakkasin end suveks ette valmistama. 27. aprillil lendasingi esimest korda sel aastal Rootsi, pruudile külla. Üliäge aeg! Need korrad, kui ma aasta jooksul Rootsis käisin, olid kõik erilised ja omamoodi.

img_0737 img_0881
See aeg õpetas, et lennujaamad on tõesti ühed ühelt poolt vastikud, teisalt imelised kohad. Sain aru, et iga lennu hilinemine annab väärtuslikku aega juurde ning võimaldab pruudiga mõned tunnid kauem koos olla. Jõhker! Kõik see filmides toimuv oli järsku reaalsus. 

Mai tõi kaasa suurema valmistumise Viljandi Bashiks, aga ka ootamatu reisi Brüsselisse, visiidi Puutuurile, habemest loobumise, Viljandi linna uue tunnuskujunduse ja Velokulgi. Põnev kuu. Kahtlemata. Aga sellest edasi- mai õpetas mulle seda, et iial ei tasu kedagi pimesi usaldada ning sisetunne ei peta (peaaegu) kunagi. Kui järsku olin sellises seisus, et 3 nädalaga oli vaja Bashi pargile leida uus ehitaja ja kõik oli justkui pahupidi pööratud ning pidin sellest jamast välja rabelema, tundus küll, et nii retsi perioodi pole elus veel olnud. Aga saime hakkama. Uus ehitaja tuli, Bash toimus ja lõpuks võitsid kõik.

14

13106509_1080842881954270_1856332196_o

Mai lõpus andsime välja värsked VLND nokamütsid, mille menu on sedavõrd ootamatu, et tahan vabandada kõigi ees, kes endale veel ühte saanud pole. Luban, et 2017. aasta kevad leevendab selle probleemi. Värsked mõtted, värsked mütsid ja värsked teod. Varsti saab! Mütsikampaania kõige toredam osa on inimestega suhtlemine ja intervjuude tegemine, lugemine, modellide pildistamine- see annab endale väga palju energiat ja värskust, inspiratsioonist rääkimata.

img_0449 img_0507

Et see leek põleks edasi, noh!

Hansapäevad! Puutuur! Trepimäelt ülesse ja alla tagasi! 2016. aasta näitas, et aasta varem toimunud rahvusvahelised Hansapäevad andsid meile rohkem, kui liialdatud numbri külastusstatistikasse- need andsid meile järsku varasemaga võrreldes oluliselt rohkem motiveeritud vabakonna, kes tundis, et Viljandis saab ägedaid asju teha. Viljandi linn toitub vabakonnast ja see on vägev! Sepp, Suits, Jaago; Ugala möll trepimäel, Kassisaba väljakaevamine ja nii edasi. Oeh! Viljandi! Et see leek põleks edasi, noh!

13422204_816549965144295_2340948923344631058_o 13329591_809789415820350_7732894061278983743_o trepimagi

Mis veel? Ameerika! Kanada!

Mis veel? Ameerika! Kanada! Sel aastal õnnestus mul esmakordselt ära käia teisel maailmajaol ning näha nii Toronto linn kui Cumberlandi linn USA-s. Reisi Kanada osa tegi märkimisväärseks see, et külastasime legendaarse Eesti helilooja ja koorijuhi Roman Toi 100. sünnipäeva tähistamist. Uskumatu au ning kogemus oli sellest osa saada.

img_3833img_3467 img_3337

Sisuliselt kohe pärast seda reisi sõitsime Kristiiniga Hiiumaale jaanipäeva tähistama. Hiiumaa on pea iga aasta olnud parim koht, kus enne Bashi korraldamist lõõgastuda ning vaimu valmis panna. Meri, ujumine, rahu ja vaikus ongi see, mida Hiiumaa pakub. Kuigi koju sõites pidin elus esimest korda aduma seda, et suvel ei ole eriti tark sealt ilma praamikohta broneerimata naasta, saime mitmetunnise ootamise järel siiski tagasi mandrile ning hakkasime Bashi tegema. Bashi tegemine põhitöö kõrvalt oli ootamatult keeruline ning ajamahukas.

15503050_1258952277476662_1875507370_o

Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.

Ja siis jõudiski see kätte. Bash! Viis aastat teekonda oli viie päeva pärast lõppemas ning see oli oma ettevalmistuselt läbi aegade kõige raskem festival. Miks? Juhuslikult sattusid intensiivsele korraldusperioodile reisid nii Brüsselisse, Kanadasse kui USA-sse; käisin selle kõrvalt tööl ning olin pärimusmuusika festivali korraldustiimis ja Bashile jäi varasemaga võrreldes oluliselt vähem aega, aga sellegipoolest oli tegemist läbi aegade edukaima festivaliga: osalejaterekord, otseülekandest festivali vaadanud inimeste rekord, meediakajastuste arvu jõuline kasv (aitäh, Ade, ilma Sinuta oleks see võimatu olnud) ning sel aastal õnnestus mul esimest korda anda 1:1 intervjuu Õhtulehele ja otse-eetris intervjuu Raadio 2 saates. Äge oli. Aga raske.

img_4581

Vihmast hoolimata saime me hakkama ühe hästi õnnestunud mürgliga ning kõik olude sunnil tehtud muudatused (nt. tantsubattle kolimine spordihoonesse) ja plaanitud täiendused programmis (slopesyle) olid lõpuks kasulikud ja näitasid, et see asi on viljandlaste jaoks oluline. Seda on hea tunda. Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.

A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on

14435008_1044408832293972_5192959801082772594_o 13710596_838480466288076_3786004785327962619_o 13737696_841402285995894_4247838188670525239_o 13698227_841394402663349_3405245560766950158_o

Ja mis edasi? Nagu juba öeldud sai, siis juuli tõi lisaks Bashile kaasalöömise ka ühe teise Viljandi jaoks üliolulise festivali korraldusprotsessis- Viljandi pärimusmuusika festival. Taas üks kogemus, mille väärtus tuleb välja ilmselt aastatega ning annab võimaluse kõiki enda asju tulevikus teha organiseeritumalt ja paremini kui seda varem olen teinud. Olla osa millestki nii suurest ja hästi organiseeritust annab alati kõvasti juurde. Ja mina võitsin folgi korraldamisest palju. Tahan seal ka kindlasti 2017. aastal kaasa lüüa. A’ ühe päeva õhtul jõudsime pruudiga isegi rabasse minna. Nii mõnus!

_mg_1263-213872547_1135863909785500_1110338817_n

Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse.

Vot pärast folgifestivali algas minu puhkus! Kuu aega puhkust, mis oli sisuliselt viimse päevani planeeritud- Annika ja Veiko pulm, uuesti Hiiumaale, Pärnusse ja otseloomulikult reis Soome, Flow Festivalile! Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse. Meeletu mass ning erakordselt vinged esinejad: näha Anderson Paaki, SIA-t, Stormzyt (!!!!!), KAYTRANDAt, Mura Masat, NÖEP’i ja Iggy Popi lives.. See on igat sinna investeeritud senti väärt. Flow on 2017. aasta ma-pean-sinna-saama-sündmus.

dsc02745 dsc02614 dsc02608 dsc02886

Ühtlasi jõudsin puhkuse ajal veeta veel nädala Rootsis, nädalavahetuse Saaremaal, käia Setumaal Semmol külas ning olla osa ühest ilmselt sel suvel kõige rohkem kõneainet pakkunud pulmast. Vägev puhkus oli! Pä-ri-selt!

_mg_5760

A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on

Puhkus sai läbi. Järsku oli pea tühi, sest tööpakkumine Tallinnast oli tulnud ning senised plaanid segamini. Selle kõige kõrvalt pidin ennast jagama Viljandi ja Tallinna vahel, sest töö-, elu ja pruudikoht ei ühtinud. Sekka veel Viljandi Music Walki korraldamine ning muu igapäevaelu.

Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%!

Viljandi Music Walki juba mainisin, eks? Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%! Tommy Cashi esinemine linna sünnipäeval, sellele järgnenud arvamusartikkel Sakalas ning viljandlaste kogukonnatunne kogu sünnipäevapeo vältel on see, mis ilmselt nii mõnegi ahhetavalt me kodulinna vaatama paneb. Viljandi lihtsalt oskab seda asja nii pagana hästi! Aitäh, Annika ja Gea ning kõik teised, kes seda asja meiega tegid. Tahan seda veel teha!

14408327_1174870255884865_510881156_o img_1238
Vahepeal sain kasiinoealiseks ning mängisin tähistamiseks sõpradega pinksi, kuulasin sõprade kõnesid ja tegime pinksiturniirile sisenemiseid koos entrance-songidega. Normaalne värk, noh. Aa, siis vahepeal jätsin hüvasti oma esimese autoga ning pildistasin ta enne ikka korralikult üles.

img_2766 img_9866 img_9849

Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud.

Ja järsku oligi oktoober käes. Ootamatult oli aeg kolida Tallinnasse, alustada uuel töökohal ning kohaneda mõneti harjumatu ja ootamatu keskkonnaga. Tänaseks olen juba täitsa ree peal ning kuigi Viljandi (loe: VLND tegemised) on iga päev jätkuvalt mu südameasi, olen pealinnas täitsa harjunud. Inimene kohaneb kõigega, nii ka mina. Rõõm on tõdeda, et suured elumuutused on olulised lihtsamad, kui kõrval on keegi, kes toetab ning nõu annab. Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud. See muutis mu elu.
_mg_9812 img_4861

November-detsember on olnud mõnusad kuud, sest olen saanud keskenduda igapäevaelule ning saanud korralikult akusid laadida. VLND helkurikampaania koos kohvikuga Fellin on kindlasti üks kordamist väärt aktsioon. Miks? Sest burgeritega koos helkureid saada on ilgelt äss diil.

14902825_893932400739384_1755403486016032187_o

Olin osaline ka Viljandi jK Tuleviku hooaja lõpetamisel- viisin sündmust läbi samal ajal, kui Kristiin fotoseina majandas. JK Tulevik on kindlalt üks Viljandi pärle, mida tuleb hoida. Kohalikud poisid teevad kogukonnast inspireerituna vingeid asju, vutimurul või mitte.

15231659_10209094605700650_1589761498_o

Kogu aasta lõpu vältel on figureerinud ka kaasategemine Hooligan Hamleti tegevustes. Küll 50RRY Cypheri filmimine, Kenzo x HM fotoshoodi majandamine, Metsakutsu uue plaadi väljatulemine, selle esitlus Pelgulinna koolis ja MyHitsis ja nii edasi. Omanäoline, aga põnev värk.

img_0128 kkom-18_18

Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu.

Muidugi ei puudunud aastalõpust päkapikud, piparkookide tegemine, kuuse kojutoomine ning mõnus jõuluaeg perega. Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu. Palusime perel teada anda oma unistuste jõulupakist. Päris unistuste. Ja siis asusime tegutsema. Uskuge või mitte, aga absoluutselt kõik, keda kaasasime, olid kohe nõus. Jõulude ajal, mil suur osa inimesi ja ettevõtteid niigi erinevas võtmes heategevusega ametis on, tuldi ikkagi kaasa. See oli uskumatu kogemus. Suur tänu kõigile, kes meil seda teha aitasid. Koos oleme tugevamad!

img_1959 img_2020-2

A’ mis siis praegu? Mis saab edasi? Istun põrandal ja kirjutan siia viimaseid ridu ning mõtlen sellele, mis päriselt ka edasi saab. Aastavahetuse võtsin esmakordselt vastu välismaal ning 2017. aasta esimesel päeval saan öelda, et möödunud aasta viis mind edasi, tegi mind enesekindlamaks ja õpetas hindama inimesi enda ümber. See oli õppimise aasta. Uuel aastal keerame kindlasti VLND-le vinti juurde, samas annan Bashile võimaluse hinge tõmmata, käin reisimas ja lõpetan ülikooli. Lisaks on hunnik plaane, mis täna veel ilmavalgust näha ei taha. Panen samamoodi edasi!

Uskumatu aasta. Suur tänu, Kristiin, Alo, Annika, Veiko, Anu (jah, Rannu), Toomas, vaikselt mehistuv väike Silver, Eneli ja Siim, mu pere, Sandra ja Jalmar selle võimaluse eest, Randel, Juhan-Mart, Maris, Anton, Rainer, HH Fam, tädi Heli, Johan-Kristan, Viljandi linn ja kõik teised mu inimesed. Ilma teieta ei oleks mind.

img_3556

Aitäh, mu sõbrad. Te olete olulised.

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

img_1999

Jõulud on aasta kõige mõnusam aeg. Miks?

RETS! Ma armastan jõule! See on ametlikult kõige mõnusam aeg aastas. Sel ajal peegeldub ühiskonnas täpselt see, mis võiks ja peaks tegelikult olema meiega koos läbivalt, iga päev, nädal, kuu. Hoolitakse, kingitakse, ollakse positiivseid ning tahetakse olla lähedaste koos. Ja see meeldib mulle!

img_1964

Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid.

Liialdamata- jõulud ajavad mu hulluks. Kui ma suutsin veebruarist detsembrini olla sisuliselt magusavaba inimene, tarbimata kooke, limonaade ja muud magusat, siis sisuliselt koos esimese detsembriga kukkus ka see osa minust kokku. Päkapikk toob pea iga päev midagi magusat, piparkookide tegemine on tore, aga nende söömine on veel toredam ja kõik need eesootavad jõuluistumised.. see kõik on nii magus. Mõnuuuus! Siia lisa veel see lõhn, mis tekib, kui toas on kuusk ja piparkoogilõhn. Päris rets jõulupomm!

img_2016-2 img_2020-2

Päkapikud, kindla peale päkapikud! Mida vanemaks saadakse, seda rohkem kipub nende käimine unistuseks jääma, aga tegelt on nad lahedad. Ma vean kihla, et sa mäletad neid hommikuid.. Need ei unune. Ja miks mitte pikendada, küll veidi devalveeritud kujul, oma lapsepõlve määramata ajani? Head põhjendust ju polegi.

Miks veel? Jõulud on see üks ja ainus hooaeg aastas, mil on okei kanda koledaid kampsuneid. Või noh, kole või vähem kole, jõulukampsun on igal juhul detsembrikuus jõhkralt okei. Mul on üks ja ma olen selle üle meeletult uhke. See on sümbol, mis tekitab hea tuju ja kannab mõtet, mõtet olla hea. Sokkidest rääkimata!

Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis.

img_1959

Jõulud on andmise aeg. Kingid-kingid-kingid! Peamiselt just suure kingisaju ja hoomamatu rahakulutamise pärast paljude jaoks tähtsusetuks ja vaid kaubanduse ülistamiseks peetav tähtpäev on tegelikult minu jaoks midagi muud. Kingituste tegemine (ja saamine!) on alati erakordselt tore, aga mitte esmatähtis. Kinkidest enam tähtsustan pigem ühist ajaveetmist pere ja sõpradega, see annab päriselt jaksu muul ajal vingelt edasi panna.

img_1989

Ühesõnaga, igaühele kuulub alati tema tõde ja minu tõde on see, et jõulud ruulivad täiega!

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

IMG_7109-3

VIIS (5) asja, mis hoiavad mind Viljandiga. Millised on Sinu?

Buyaka! Sa tead, et mulle meeldib Viljandi, eks? Nojah. Ma tean ise ka. Aga iga linna teeb eriliseks miski selline, mida mujal ei ole: mingi mälestusmärk, arhitektuuriime või muu. Ega’s Viljandi teistsugune ei ole- meil on ju palju sellist, mida mujal pole. Vähemalt kipume nii arvama. Ja me peamegi nii arvama, sest kui ise ei usu, siis kes veel? Eks? Mina igatahes usun. Aga miks? Mis on need VIIS asja, mis hoiavad mind Viljandi küljes ja teevad selle linna vastupandamatuks?

Ja kui nüüd alustada, siis:

1. Inimesed.

Linna kujundavad inimesed, mitte monumendid.

Pekki! Pole mitte ühtegi teist linna, kus oleks nii palju (loome)potentsiaaliga inimesi, kes on huvitatud oma kodulinnas midagi ägedat tegema ning seda (loe: Viljandit) paremaks tegema. Meil on meeletu kogus vingeid noori-vanu, kes tahavad, et elu siin oleks parem. Et nende elu oleks parem. Et linn oleks parem. Lihtne. Linna kujundavad inimesed, mitte monumendid.

mg_8095-1

2. Cleveron.

Viljandi on pakiautomaatide tootmise kuningas.

Pff, mis oleks Eesti, kui meil poleks Skype’i? Aga mis oleks Viljandi, kui meil poleks Arno Kütti ja tema ambitsioonikaid ning alatihti õnnestuvaid hulle ideid? Cleveron? Oijaaaaah! Viljandi on pakiautomaatide tootmise kuningas ning linn, mis masinad nüüd üle ilma laiali tarib. Omniva ei ole pooltki nii kõva, kui Reinu tee nahavabrikust alguse saanud kõikide SmartPostide isa Cleveron.

3.Roheline Kohvik. 

Nii häid pannkooke, kohvi ja küpsetisi, tatrapannkookidest rääkimata, pole sa raudselt kunagi saanud.

Kõikide hipide ja mittehipide meelispaik Viljandis. Okei, mitte päris, aga siiski on see koht fenomenaalne. Viimase aasta jooksul on kogu Viljandi seal vähemalt korra ära käinud ja kui veel 12 kuud tagasi oli inimesi, kes ei teadnud, mis koht see on, siis nüüd teavad kõik: minu vanemad, sinu vanemad, gümnaasiumi 10. klassi õpilased (kes käivad seal kohvijooke pildistamas) ja paljud teised. Isegi Paul Meiesaar käib seal. No siis on kindlalt hea koht, eks? No päriselt on ka! Nii häid pannkooke, kohvi ja küpsetisi, tatrapannkookidest rääkimata, pole sa raudselt kunagi saanud.

img_0151

4.Ugala Teater. 

Viljandi ei oleks ilma Ugalata päris. Päriselt. Esimeses punktis rääkisin inimestest, kes tahavad linna paremaks teha. Pooled neist on seotud meie teatriga. Kui mitte pooled, siis vähemalt väga-väga paljud! Meie linna elutervem ning objektiivsem seltskond tuleb ju sealt. Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest. Õige värk!

Ugala omad teavad, et loomi (kuri)tarvitav tsirkus ei tohi siin linnas olla ja võitlevad selle eest.

Kultuur(sus) on Viljandi alus ning Ugala kannab seda vastutust kultuurakadeemiaga koos. Ja no Ugala lavastustest rääkimata- nad teavad 100%, mis noortele peale läheb. No kidding! Vana maja lõpupidu, retsid peod koos Viljandi Music Walkiga kahel aastal ning uue maja valmimine- see on näidanud, et Viljandi vajab Ugalat ja vastupidi.

teatrikino ugala1

5.Sakala. 

Peegel aitab tavaliselt kiiremini kui pasarahe.

Paljude jaoks sopaleht või provintsipaber. Pekki, ei ole ju nii! Oma linna ajaleht on me au ja uhkus! Enam uhkem ei saakski olla. Pealegi on seal tööl ägedad tüübid, kes teevad asja missiooniga. Ja need, kes ütlevad, et see on kuidagi kaldu, viltu, kronksus- see on vale! Peegel aitab tavaliselt kiiremini kui pasarahe. For reals. Sakala on Viljandi nägu ja tegu. Ütle, mida sa tahad, aga Sakala on objektiivne Viljandi.

Otsi veel: Helmut Hallemaa, Fellin, Pärimusmuusika Ait, Viljandi kohvik, paadimees, järv, Raudteejaama kohvik, Aken ja Uks, Viljandi JK Tulevik jne

Ja nii ongi! Need ongi minu Viljandi kõige tähtsamad asjad. A’ mis Sinu jaoks selle linna eriliseks teeb? Kes? Mis? Anna teada! VLND tahab seda teada!

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

img_9213

Kas sa tead, kus on Eesti kõige parem burger? #burgerboyz

Sa tead? Ei tea? No hästi, ma ka ei tea, aga ma tahaks selle vähemalt enda jaoks välja selgitada ning oleme koos Aloga võtnud enda missiooniks see määramata aja jooksul välja selgitada. Kõik Boyz, Vengaboys, Royal Boyz on saanud täiendust- BurgerBoyz’ on kohal!

img_9213

Ilma naljata- mõned nädalad tagasi kohvikus Fellin alguse saanud #VLND burgerikampaania oli küll vinge ning toit oli väga maitsev, aga see ei rahuldanud meie vajadusi. Me tahame ära süüa kõik kvaliteetsed burgerid Eestis ja leida parim. Aga no varsti saame teada!

Möödunud laupäeval võtsime jalad selga, panime rattad alla ja sõitsime Võhma asemel hoopis Viljandist Rakverre, ühe parima burgerirestoraniga linna Eestis. Rääkimata sellest, et Rakvere on oma olemuselt sarnane Viljandiga ning seal on mõnedki asjad paremas seisus kui meil, on neil kindlalt üks, mis domineerib- neil on sisuliselt Eesti parim burgerirestoran. Sa pole kuulnud? No siis vaata järgi, sest Grillers on tähelepanu väärt. Kindlalt! Lisaks primaarsele (head burgerid) on see Lääne-Virumaa burgerikoht ideaalne näide kogukonna kooskõlast- restoran toetab kohalikku korvpalliklubi (ja jalgpalliklubi) Tarvas ning pakub isegi selle treeneri järgi nimetatud burgerit (Sõber), interjööris ilutsevast karikakapist rääkimata. Väärtust lisab veel see, et omanik olla kõvasti räpiga seotud ning on osa legendaarsest RLV Massive crewst. (Tead ju küll DJ Hashi!)

Meeste spordilembust tõestab ka see, et kogu nende Facebooki voog on täis spordimeeskondade uudiseid. Pühendumus on päris!

img_9209

Aga sai-pihv-sai teemast ka pisut. Pistsin pintslisse kaks eksemplar:- peekoni- ning juustuburgeri ja otseloomulikult ka friikartulid cheddariga. JÕHKER KUI HEA! Tõtt öelda, siis peekoniburger oli ehk pisut kuiv, kuid juustuburger (kõikide burkside kunn, namiiiiin) oli ideaalne: täpselt nii mahlane ja juustune nagu peab. Olukord oli täpselt selline, et kuigi kõht oli täis, siis oleks maitse pärast umbes kaks burgerit veel söönud. Ja tahaks veel!

Veel enam, kõik nende burgerid on 100% lihakoostisega ning täislaks käsitöö. Ja ma ei kahtle selles hetkekski. Kui Mihkel Raud mõned aastad tagasi Grillersi Eesti parimaks burgerikohaks tituleeris, siis kahtlesin hetkeks, aga täna arvan, et sellel kohal on number üks olemiseks potentsiaal olemas.

Kui meestel Rakveres igav hakkab, siis ootame neid Viljandisse. Päriselt. Või kui Mart Rauba rändamisest ära tüdineb, siis ta võiks selle asja lihtsalt ära teha- Öökülm Burgers, näiteks.

img_9157 img_9168 img_9175 img_9195 img_9208 img_9221 img_9224

_mg_9752

Tallinn x 7

Lühike fotoseeria sellest, kuidas Tallinn minuga kohaneb ja vastupidi.

Olen nüüd veetnud Tallinnas juba paar päeva rohkem kui nädala ja selle vältel usinalt oma kaamerat kaasas tassinud- bussipeatustes, tänaval ning kodus. Aga ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas seda postitust teha. Et noh, kas peaks rääkima, miks ma mõneks ajaks Tallinnasse tulin või ei, aga loodetavasti räägivad need pildid ühel hetkel minu eest. Ja olulisem sellest, et ma Viljandist mõneks ajaks lahkusin, on see, et ma tulen tagasi. 

Muuseas, märkimisväärne on see, et ühe nädala jooksul olen suutnud välja mõelda hulganisti ägedaid mõtteid, mida lähiajal teostama hakata. Vähemalt minul on mida oodata. Päriselt kah!

Siin see on- 7 päeva Tallinnat, mind ja minu elu pealinnas.

_mg_9734 _mg_9743 _mg_9752 _mg_9759 _mg_9763 _mg_9804 _mg_9807 img_4808 img_4824 img_4835 img_4850 img_4857 img_4859 img_4861

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

img_1166

Viljandi on kõige progressiivsem linn

ME PEAKSIME olema uhked: Viljandi sünnipäeval esines Eesti praeguse aja üks nõutumaid räppareid, rahvusvahelise kaliibriga Tommy Cash. Maitse üle võib vaielda, aga tuues võrdluse spordist: kettaheitjad Hartingud ei pruugi olla kõige rohkem meelt mööda isiksused, aga kui nad siia võistlema tuleksid, vaataks küll.

Tommy Cash on mees, kes tuuritab maailmas ning kelle kontserdid on enamasti läbi müüdud ja rahvast pungil. Pungil oli ka Viljandi Lossi tänav.

Et artistid ütlevad laval seda, mida publik kuulda tahab, on omaette teema, aga Cash tegi seda teisiti. «Viljandi on kõige progressiivsem linn!» kõlab minu jaoks nagu haamrilöök täpselt naelapea pihta.

Viljandi sünnipäeval lavalt öelduna ei ole see tühipaljas sõnakõlks. Viimased aastad on näidanud, et me tõesti olemegi arengu- ja uuendusmeelsed ning paistame silma. See on märk, et linna kogukonna tegevus ulatub kaugemale. Ning siin mitte üksnes ei toimu linnakodanike algatusel kuhjaga üleriigilist tähelepanu pälvivaid üritusi, vaid inimesed meilt ja mujalt tõesti tulevad toimuvaga kaasa ja naudivad seda. Tahetakse olla osa linnast ja selle elust.

ENT KA TILK tõrva meepotis rikub mekki ning silmaklappidega ignorantsus läbib kõiki ühiskonnakihte. Hea näide on kurikuulus linnavalitsuse istung, millel arutati pärimusmuusika festivalile raha eraldamist. Mind ei hämmastanud selle puhul meeri käitumine, vaid pealtnäha ebaoluline repliik ühelt teiselt linnavalitsuse liikmelt.

«Ega me ei tahtnud «Bashile» ka anda, täpselt samamoodi nutavad ju,» kõlas see lause.

Jah, me vajasime ootamatult linna suuremat tuge, aga see, kuidas suhtub osa praegusest täidesaatvast võimust linna mainekujundusse, on häbiväärne ja piinlik. Ning kui see midagi loeb, siis mina kodanikuna ei taha, et sellised inimesed meie linna juhiksid. Ma ei taha, et otsustamise juures oleksid inimesed, kes pole võimelised nägema üle ühe sammu ette, tajuma mingite otsuste pikemat mõju.

Olgu jutt pärimusmuusika festivalist, «Music Walkist» või «Bashist» – need on ettevõtmised, mille mõju linnale turismi, maine ja turundusefekti kaudu on mitu korda suurem kui kõne all olevad summad. Linn käitub selles suhtes järjest targemini. Linn peab olema kodanikuühiskonna selja taga.

OLEN VILJANDIS aktivistina tegutsenud ligikaudu kaheksa aastat. Selle aja jooksul on olnud eriilmelisi perioode, aga see, mis toimub linna kultuurielus praegu, on fenomenaalne. Me oleme näide sellest, kuidas võiks ühe omavalitsuse kultuurielu tegelikult toimida. Vabakond tõstab meie 733-aastases kodus üha rohkem pead ja päev-päevalt kerkib esile uusi mõtteid. Linnavõim, kodanikud ja toetajad mõistavad selle tegevuse toetamise vajalikkust. Kui me tahame, et meil oleks hea elukeskkond, peame sellesse panustama ja tegema seda kestlikult.

Aga tagasi selle juurde, mis loeb.

Tommy Cash meenutas mulle ja loodetavasti kogu linnarahvale, et me peame samamoodi edasi minema: toetama kodanikualgatusi, maineüritusi ja noori. Just need on Viljandi maine vundament ja hea baas, millelt edasi minna. Nii hoida!

img_1238img_1307

IMG_3951

#KRIS365. Päevad 1 – 12.

(10 – 15. aprill) Just another day at work.

A photo posted by Kris Süld (@j2kop) on

6. aprill. Päev 1. Alustasin mänguga. Instagramin 365 päeva.
IMG_6783

VB_Cypher-3134

Erakordselt õpetlik aasta ehk Mida tõi Krisi 2015?

Jõhker! Vägev! Õpetlik! Ma arvan, et ma ei oska sõnadesse panna seda, mida pakkus mulle aasta 2015. See oli 365 päeva täis väga eripalgelisi emotsioone, käike, tegusid ning mis kõige tähtsam – see oli aasta täis õppimist. See pole klišee, (jah, inimene õpib kogu elu ja nii edasi) vaid mullu õppisin tõesti eelkõige ennast ning maailma paremini tundma. Omamoodi tore on see, et peaaegu kõik seatud eesmärgid said täidetud ning see annab võimaluse 2016ndaks aastaks senisest erinevamaid ja suuremaid eesmärke seada. Jah. See on mu elu. Jah, mul hakkas habe kasvama. Jah! See oli minu 2015. Tšeki välja!

Aga.. hakkame siis kuskilt peale. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et BÄM 2015 on üks selle aasta suurimaid mõjutajaid. Seda nii kaudselt kui otseselt. BÄM on toonud mu ellu Toomase, kellest on saanud viimasel ajal suurim kaasamõtleja ning koostööpartner ja mis kõige olulisem – sõber. BÄM korraldusmeeskonnaga liitudes ei oleks ma kunagi uskunud, et nii läheb, aga ju siis pidi nii minema. See ligikaudu 2000 eurot toetusraha, mille veebruarikuus Hannale üle andsime ja mille kogumisse andsid panuse kõik BÄM 2015 külastajad, esinejad ning korraldajad. Aitäh! Aitäh, G-enka, et tulid ja tegid. See oli võimas. See sündmus oli minu jaoks väärt rohkem kui see toetussumma.

BÄMgenka

Kogu 2015. aasta algust dirigeeris jõuliselt Riigikogu valimistele eelnenud kampaania. See 1. märtsil kulmineerunud võitlus oli kahtlemata väärt kogemus. Tore meeskond, äge kampaania ning kohalikul tasandil ka väga hea tulemus. Muuseas – alumine selfie oli Randeli esimene ning nakatas ta enneolmatusse selfiepalavikku. Elumuutev enekas või nii.

IMG_4046

randelu01a5uw3.1cl

Veebruari lõpp tõi ühe suurima kordamineku Noorte Volikogu esimehena. Ideest teostuseni ehk Viljandi noorsportlaste tunnustamine sai volikogu heakskiidu ning vabariigi aastapäeva kontsertaktusel andis Viljandi Noorte Volikogu välja aasta noorsportlase preemia Karl Roosnale. Ma olen õnnelik, et Viljandi noori tunnustab. Seda peab tegema.

IMG_0018

Otseloomulikult lõin kaasa ka Eesti kõige suurema ekstreemspordisündmuse publiku hulgas ning elasin kaasa kohalikele tegijatele – Silver ja Enrico küll esikohale ei pretendeerinud, aga tähtsaim ongi see, et need mehed esindavad Viljandit ning me linn seisab nende taga. Ühtsus, kokkuhoidvus ja omade toetamine võiks olla 2016. aasta märksõnad?

IMG_5837

Lõin veidi (!) kaasa ka aprilli viimasel päeval toimunud noortekonverentsi “Noor olevik, noor tulevik” korraldamises. Noortekonverentse võiks olla rohkem, aga teisalt võiksid need olla rohkem noortelt noortele. Vajadus on olemas, aga tihti on publikuhuvi kasin ning üleehitus konarlik, sest see lihtsalt ei kõneta sihtgruppi. 2016. aastal tahan kindlasti ise suurema märgi ka selles valdkonnas maha jätta.
IMG_7972

Kui ma ei eksi, siis oli mullune maikuu see päris esimene kord, kui ma tõsiselt oma elus jalgpalli pildistamas käisin. Ja sellest korrast sai alguse midagi oluliselt suuremat, millest allpool rohkem kirjutan. Stay sharp!IMG_2851

Mai oli ka see kuu, kui VLND sai suurema alguse. Me ehitasime kodulehe ning .. nii oligi. VLND hakkas tööle süsteemselt, paremini ja koordineeritumalt. Ja me areneme edasi. Et mu ideest kajastada seda, mis mulle Viljandi juures oluline on ning näidata seda, mida mina näen, kasvab välja selline meedium (õhinapõhine veebiajakiri by Sakala) ei osanud ma ette näha. See näitab, mu sõbrad, et tahtejõud on see jõud, mis viib edasi ning kui saad enda kõrvale inimesed, kellega koos asju teha, siis tuleb ainult hagu anda!

IMG_7911-2

See Sakala artikkel, mis maikuus ilmus, on minu elu ilmselt ühe kõige põnevama ning ootamatu perioodi peegeldus. Olin 1,5 aastat Viljandi Noorte Volikogu juhtinud ning andnud endast maksimumi, et see organisatsioon saaks paremaks, suuremaks ning nähtavamaks, kui ta seni oli olnud. Ma ei salga öelda, et ma arvan, et sain sellega hästi hakkama: me olime nähtavad, inimesed hakkasid üha rohkem aru saama mis see on ning meie tegevus muutus sihipärasemaks. Ja siis – koos võimuvahetusega linnas – eemaldati ka mind juhipositsioonilt. Ma siiralt lootsin, et noored jäävad poliitilisest kemplemisest puutumata. Et ma ei kuule seda lauset, et ma olen veel noor ja küll jõuan teha. Aga kuulsin. Ma ei ütleks, et see oli isiklikul tasandil pettumine või kuidagi haavav, vaid see andis mõista, et poliitilised mängud ei küsi vanust ega sihtgruppi, keda otsus mõjutab. Hea õppetund, hea artikkel. sars

Lõin kaasa üpris tugevalt ka Viljandi gümnaasiumi õpilasesinduse poolt korraldatud jalgrataste ühissõidu Velokulg (kes selle nime peale tuli? päris lahe nimi, eks?) korraldamises. Mõnus ettevõtmine, mis gümnaasiumipere linnarahvale oluliselt lähemale tõi. Vägev, et gümnaasiumi mõju Viljandis on suurem kui kunagi varem. Nad on nähtavad, kaasavad linna tervikuna ning tulevad tihti mugavustsoonist välja. Velokulg on selle hea näide.

IMG_7466

Umbes samal ajal filmisin oma elu teise räpivideo (kes mäletab, see teab, et esimene oli üks teine legendaarne Viljandis kuulsust kogunud räpipala) ning jätsin ka selle jälje endast maha. Beebilõust “JMK” video on tervikuna Viljandis tehtud ning tuli välja võib-olla pisut erinev, kui ma lootsin. Aga protsess oli äge. Tänavakontsert oli äge. Beebilõust on üldse 2015. aastal suurima arenguhüppe teinud Eesti räppar. Ta stiil on olnud ka varasemalt jõuliselt äratuntav, aga nüüd on tase teine. Mees on liikunud edasi ja teeb midagi sellist, mida poleks kunagi oodanud. Kõva!

IMG_9139

Juuni algus tõi kaasa ligikaudu 1,5 aastat kestnud korraldusprotsessi lõppemise. Rahvusvahelised hansapäevad tõid Viljandi rahvast täis ning lõviosa publikust on ka üdini rahul, aga sellele eelnenud töö.. Metsik! Ja erakordne kogemus, mis arendas, õpetas ning lõi nii palju uusi ja väärt tutvuseid + tugevdas neid, mis olemas olid. Minu korraldada oli ca. 50 youthHansa delegaadi siinviibimine ning neile programmi väljatöötamine ja läbiviimine. Koostöös Noorte Volikogu (!) liikmetega me seda tegime, sest alustatu tuleb ka ju lõpule viia. Majutuse korraldamine Ugala teatris, programm Lennukitehases ning samal ajal ise veel fotokaameraga läbi linna käia, et VLND jaoks galerii kokku panna ning Hansapäevade jaoks pildistada. Vägev, unikaalne ning elumuutev kogemus. Päriselt. Hansapäevade korraldusmeeskond (nö tuumik) oli enneolematult ühtne ning eesmärgile orienteeritud ja see kandus üle igale viimaselegi meeskonna liikmele. Mul on au! Aitäh, Viljandi!
feat jaanusDSC_2654DSC_2638

Aga seda, mis edasi juhtuma hakkas, ei osanud ma ette näha. BASH 2015 vajas ju nüüd, kuu enne toimumist, täiesti uut käiku. See tähendab – uut käiku ei vajanud mitte festival, vaid mina. Park oli valmis, sõitjad olid registreeritud, toetajad olid olemas, aga mina ei olnud valmis. See esimene pool aastast oli mind päris kõvasti ära tapnud ning 2015. aasta festivalist ma ei tundnud enam sellist rõõmu nagu varasematest. Vähemalt ma arvasin nii. Uus park, eriti kõva tantsubattle, senisest paremini organiseeritud ja koordineeritud meeskond ning palju rahvast – mida veel tahta, eks? Ja nii ongi! Pärast festivali oli traditsiooniliselt eriti hea olla ning tundus, et kõik õnnestus. Aga tõde on see, et ma jätsin mullu Bashi endast peaaegu kõik.

11028050_659125204223604_1257389350448587862_o 11715087_873900729349137_1949933616_o 11715438_873903032682240_1370009850_o (1) 11728242_876148249124385_1597464086_o VB_Cypher-3134

Pärast Bashi tuleb traditsiooniliselt puhkus. Aga sel aastal läks teisiti. Kui muidu on kuidagi lihtsalt  nii kujunenud, et juulist septembrini ma lihtsalt olen. Lasen end vabaks ning naudin Eesti ja viimastel aastatel ka Hispaania suve, siis 2015 oli teistsugune. Jah, pärast festival sõitsin kohe Hiiumaale ja kohe Kihnu, aga juba nädal pärast festivali algas mu palgatöö (praktika) ajalehes Sakala. Huh! Väga seakatkune periood. Väga õpetlik 31 päeva. Enneolematu rõõm pressifotograafia kogemuse üle. Inimesed arvavad tänini, et töötan Sakalas, aga kahjuks hetkel mitte. Ma ei usu, et ma oleksin valmis pikaajaliselt pressifotograafina töötama – ma tahaks ilmselt üpris kiiresti hakata piire nihutama. Seakatk, folgifestival, Karksi-Nuia vanadaamid ning palju muid ägedaid kogemusi. Sakala muutis mu ellusuhtumist. Päriselt.

kris ja president

Kohe pärast tööperioodi Sakalas avastasin ennast jalgpalliklubist Tulevik. Hõredast koostööst möödunud aastatel oli saanud järsku töökoht. Tänaseks olen Tulevikus tööd teinud päris mitu kuud ning loodetavasti saan seda teha veel kaua, sest Viljandi kõige suurema spordikogukonna tegevustes kaasalöömine on au! Tulevikus töötamine on au.

Aga.. traditsiooniline puhkus Barcelonas? Jah, see tuli! Ma arvan, et see augustipuhkus ei sõltu niivõrd kohast kuivõrd sellest, et saan seal ennast päris korralikult lõdvaks lasta. Rand, sangria, õlu, kuumus ja veits teistmoodi rahvas. See on vajalik. See on mõnus. See on elu!

IMG_3469 IMG_3727 IMG_3816 IMG_3953 IMG_4168 IMG_4280 IMG_4343

KOHE. Ja see oli päriselt ka kohe pärast seda, kui lennuk oli Tallinnas lennujaamas maandunud, sõitsin Tallinnast Elvasse, sest EHHF 2015 ootas mind. Ma millegipärast olen alati pidanud Eesti Hiphop Festivali oma suvelõpuürituseks, aga 2015 oli teisiti. Ma tundsin, et EHHF andis mulle piisavalt julgust, et end päriselt fotograafiks nimetama hakata. Ma ei tea miks alles siis või miks just EHHF, aga sisetunne ütleb nii. Ühtlasi tundsin pärast Elvat, et olen päriselt ka Hooligan Hamletis ning et seal tehakse päriselt ka eriti vägevat asja ning mul on au sinna kuuluda. Fakk jee!

KRISSÜLD20150816-07KRISSÜLD20150816-38 KRISSÜLD20150816-43 KRISSÜLD20150816-77

Sisuliselt kohe pärast hiphopfestarit ootas meid Viljandi Lennukitehases traditsiooniline suvelõpu räpipidu. Teine omamoodi traditsiooniks kujunenud asi, mida justkui on vaja, et suvele joon alla tõmmata. Reketi debüütlive Viljandis ning Metsakutsu ma-ei-tea-kui-mitmes-kontsert. Räpp on Viljandis teema ning ma naudin seda.

IMG_1936

Ja jõudsimegi sügisesse. September. Kõikide koolilaste meeliskuu ja nii edasi. Minu jaoks algas septembris aga täiesti ulme periood! Oktoobri alguses oli vaja avada Viljandi uus sisepark ning septembrisse mahtus veel rannajalgpalliväljak. Kaks lindilõikamist – Kris going Edgar. Muuseas, mõlemad need on minu jaoks 2015. aasta ühed olulisimad rajatised. Rannajalgpalliväljak annab lootust, et Viljandis kogub populaarsust täiesti uus spordiala ning potentsiaali on meil siin selleks kõvasti. Aitäh, Epiim ja Randel. Ja sisepark? Sisepark oli meil lihtsalt häbiväärselt amortiseerunud ning sedasi edasi minna oleks olnud lihtsalt piinlik. Esimesed kogemused hangetega ning hankedokumentidega ja päris palju peavalu, aga valmis ta sai. Nüüd on võimalus võõrustada siin oluliselt tihedamini ägedaid võistluseid ning ka argipäeviti on ekstreemsportlastel paremad harjutamistingimused. Ühesõnaga – Viljandi uus sisehall ning Viljandi rannajalgpalliväljak. Hea periood, mis?

IMG_5423 IMG_5309IMG_7762IMG_7784DSC_2450DSC_2437

Mu 2015. aasta üks kõige kõige kõige lemmikum sündmus oli Viljandi Music Walk. Minu sünnipäevafestival, sest see toimub ju samal ajal! Sain selle toimumisele kaasa aidata ning korraldusmeeskonda toetada (?) ning õla alla panna. Ma tõesti armastan seda festivali, sest sügisene Viljandi ei omaks ilma VMW-ta sellist vibe’i nagu tal on. Mõnusad toimumispaigad, unikaalsed artistid ning .. ning see kõik! Rääkimata sellest, et see toimus koos UBB avamisega. Kahe üliolulise sündmuse sümbioos pani korraliku stardi sügisele!

IMG_0390 IMG_2876 IMG_2121

Ja sedavõrd mõnusat pühapäevahommikut, kui oli VMW-järgne, pole mul veel olnud. Sepa tänava pidu oli täiesti legendaarne ettevõtmine. Õõõh! Just sellises Viljandis ma tahangi elada!

IMG_3038 IMG_3101 IMG_3130 IMG_3197

Ja ma sain vahepeal ka 20! Kunagi polnud ma mõelnud, et ma nii vanaks elan, sest sõber Matthias ju rääkis algklassides, et 2012 tuleb maailmalõpp või nii. Aga ei tulnud. Ja nüüd enam pidureid ei tule! Mu 20. eluaasta sünnipäev oli raju! Ma veendusin totaalselt, et mu ümber (just lähedal!) on inimesed, kes päriselt ka tahavad koos seda elu elada. Sünnipäevaks viisid sõbrad mind Brüsselisse ning ise kutsusin sõbrad Lennukitehasesse. Mõnus! 20 on ausalt väga mõnus olla.

DSC_1162 DSC_1173 IMG_4132 IMG_4220

2015. tõi lisaks VLND arendusele, Hooligan Hamletile ka muud ajakirjanduslikku kogemust. Minu tehtud tekste võib leida nii ajakirjast Sport kui ka Sportland Magazinest. Aga.. aga.. See Hooligan Hamleti kingitus sünnipäevaks oli lihtsalt to the max! Mulle pole kunagi midagi sellist kingitud ja see tegi mind siiralt õnnelikuks.

IMG_9281 IMG_9277

Pidevalt Pärimusmuusika aidas tööd tehes olen mõistnud, et alati loeb see, et inimesed asjad südamega teeksid. Muusikastiil ei ole määrav. Jah. See oli üks mu suurimaid mõistmisi möödunud aastal. Ma tegin väga-väga-väga palju tööd Pärimusmuusika aidale või sealsetele inimestele. Lõikuspidu, folgifestival, hooaja avamine, aida sünnipäev ja nii edasi! Ja ma olen jõudnud arusaamisele, et see on Viljandi kõige mõnusam kultuuriasutus. Aitäh!

IMG_7964 IMG_8181 IMG_7045 IMG_0915 IMG_0798

Novembri lõpp ja detsember on olnud jõhkrad kuud ning rabelemist on olnud kõvasti. Paraku ongi igal aastal see periood täpselt selline. Kogu see töine jõulukrempel hakkas pihta Viljandi JK Tuleviku hooaja lõpetamisega, kus olin seotud nii korraldamise kui ka õhtujuhtimisega. Väga äge kogemus, sest ma polnud varem sedalaadi sündmust korraldanud, õhtujuhtimisest rääkimata. Sajad jalgpallifännid täitsid kogu Pärimusmuusika aida väga mõnus vibe‘i ning hea tujuga. Lahe sündmus, mis motiveeris Viljandi JK Tuleviku tegevustesse üha rohkem panustama ning julgustas ka edaspidi õhtujuhtimisi ette võtma. Äge!IMG_3413 IMG_3600

Detsembri esimesel nädalavahetusel sai kolmandat korda #TSYKKEL maha peetud. Kõva sariüritus, mille keegi peab nüüd üle võtma. Anyone?

IMG_5307 IMG_5350

Kes veel ei tea, siis loovkollektiiv x veebiajakiri Hooligan Hamlet andis välja oma 2016. aasta #hooligangirlsinsneakers kalendri. Päris paberil, päris tüdrukud ja ketsid. Ja noh, päris minu 2 fotot on ka sees, kus figureerivad 2 Viljandist pärit tütarlast. Kalendri soetamise kohta leiab varsti rohkem infot Hooligan Hamleti veebikodust.

IMG_7733 IMG_8015 _mg_6725

Oleksin peaaegu unustanud! Napp nädal tagasi autasustasime esseekonkurssi “Minu VLND” parimaid töid. Esseekonkurss, mille eesmärgiks oli leida eriti ägedaid mõtteid ja mõttekäike Viljandi kohta, oli jõhkralt edukas! 58 tööd nii Viljandist kui mujalt ei vedanud meid alt ning esseekonkurss great success. Kõik sedalaadi väiksed õnnestumised annavad jõudu üha suuremate poole püüelda. Mõnus!

DSC_9704-1024x683 DSC_9594

Vaatasin ka hetkeks tagasi ning lugesin läbi oma 2014. aasta samalaadse postituse. Vähemalt seal lõpus seatud eesmärgid olen 2015. aasta jooksul täitnud ning täidan omale seatud eesmärgid ka 2016ndal aastal. A mis siis juhtuma hakkab? VLND areneb ning muutub veelgi paremaks ja suuremaks; Viljandi BASH saab viieseks (juubel!); BÄM tuleb ja juba varsti; ma väga tahaks, et Viljandisse tuleks betoonist bowl; Viljandi JK Tulevik peab liikuma veelgi parema kajastuse ning süsteemsuse poole, ma tahan senisest rohkem fotosid tegema hakata ning olla inimestega, kellega koos olla on hea. Ma luban, et muretsen vähem mõttetute asjade pärast ning panustan sellele, mis päriselt tähtis on. Ja ma ei unusta Viljandit – see linn elab!

IMG_3058 IMG_2988-2 IMG_3533

 

Fotod: Silver Tõnisson, Ando Kiviberg, Felix Laasme ja mina.

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

 

DSC_9594

363/365 ehk paar päeva on veel jäänud!

Rakvere jõulukuusk vaadatud, jõulupraad söödud ning traditsiooniline jõulujärgne Monopoly sõpradega tehtud. Kätte ongi jõudnud paras aeg, et korraks tagasi vaadata ning seejärel pilk taaskord ettepoole suunata – uued teod ootavad tegemist.

Novembri lõpp ja detsember on olnud jõhkrad kuud ning rabelemist on olnud kõvasti. Paraku ongi igal aastal see periood täpselt selline.

Kogu see töine jõulukrempel hakkas pihta Viljandi JK Tuleviku hooaja lõpetamisega, kus olin seotud nii korraldamise kui ka õhtujuhtimisega. Väga äge kogemus, sest ma polnud varem sedalaadi sündmust korraldanud, õhtujuhtimisest rääkimata. Sajad jalgpallifännid täitsid kogu Pärimusmuusika aida väga mõnus vibe’i ning hea tujuga. Lahe sündmus, mis motiveeris Viljandi JK Tuleviku tegevustesse üha rohkem panustama ning julgustas ka edaspidi õhtujuhtimisi ette võtma. Äge!

IMG_3413 IMG_3600

Ka 2015. aastal sain oma käe külge panna Viljandi Jõuluhansa reklaamklipi filmimisele. Koos VLND fotoringi poistega (Jaa! Ma olen alates selle aasta kevadest Viljandi noortekeskuse juures läbi viinud foto- ja videoringi!) võtsime ette ning tegime ära. Jõuluhansa reklaami tegemine on juba teist aastat järjest olnud mõnus ja huvitav kogemus, millest loodetavasti kasvab välja pikaajaline traditsioon.

IMG_2462

Detsembri alguses käisin elus esimest korda Minu Unistuste Päeva meeskonnal abis. Jäädvustasin Tallinna lastehaiglas toimunud unistuste päeva. Maagiline pärastlõuna koos mustkunstnikuga oli silmiavav kogemus ning võimalusel panustan ka edaspidi selle organisatsiooni tegevusse. Head inimesed teevad head asja.

IMG_4718 IMG_4810

Kes veel ei tea, siis loovkollektiiv x veebiajakiri Hooligan Hamlet andis välja oma 2016. aasta #hooligangirlsinsneakers kalendri. Päris paberil, päris tüdrukud ja ketsid. Ja noh, päris minu 2 fotot on ka sees, kus figureerivad 2 Viljandist pärit tütarlast. Kalendri soetamise kohta leiab varsti rohkem infot Hooligan Hamleti veebikodust.

IMG_7733 IMG_8015_mg_6725

Detsembri keskpaigas käisime koos Rebeccaga Rakveres kuuseturismi tegemas. Vägev kuusk, lahe linn ning e-ri-ti head burgerid Grillersis. Mõnes mõttes armusin Rakverre ära ning lähen sinna kindlasti lähiajal tagasi, sest palju jäi avastamata ja nägemata.

IMG_8891 IMG_9106

Otseloomulikult käisin ka Triobeti aastalõputurniiril Viljandi JK Tuleviku fännide eest väljakul. Turniiri parimaks väravavahiks sel korral ei saanud, aga tõesti vahva oli. Jalgpall on endiselt mul päris korralikult südames. Loodan, et sel suvel saab ka korralikult rannajalgpalli mängima hakata ning Viljandist ühe rannavutimeeskonna välja panna. See oleks vägev.

IMG_1400

Koostöös Multistabiga andis VLND paar päeva enne jõule välja eriti freshi VLND X Multistab “Maasikasööjad” t-särgikollektsiooni. Paul Kondase maalist inspireeritud t-särgid on peaaegu otsas ning kandjad on rahul. Mul tekkis see idee kunstnikega rääkides ning Viljandist midagi omapärast otsides. Maasikad, “Maasikasööjad” ning tänavakunst andsid kokku väga omapärase tulemuse, mida hea meelega kannan.

IMG_0630

Oleksin peaaegu unustanud! Napp nädal tagasi autasustasime esseekonkurssi “Minu VLND” parimaid töid. Esseekonkurss, mille eesmärgiks oli leida eriti ägedaid mõtteid ja mõttekäike Viljandi kohta, oli jõhkralt edukas! 58 tööd nii Viljandist kui mujalt ei vedanud meid alt ning esseekonkurss great success. Kõik sedalaadi väiksed õnnestumised annavad jõudu üha suuremate poole püüelda. Mõnus!

DSC_9594 DSC_9704-1024x683

Aga mis seal ikka – kohtume loodetavasti juba varsti uuesti siin blogiveergudel, sest traditsiooniline Krisi tagasivaade möödunud aastale ootab oma järge ning seniks nautige ilusat ilma, külmakraade ning 3 fotot, mis eile tehtud said. Viljandi on hommikuti üle mõistuse kena.

IMG_2988-2 IMG_2992-2 IMG_3011-2

– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks

 

IMG_5992

Noortebändidest, Viljandist ja alkoholist

IMG_0636

Jah-jah-jah-jah! Ma käisin koos Viljandist pärit noortebändidega möödunud nädalavahetusel Tallinnas, Kultuurikatlas. Elasin meestele kaasa, jäädvustasin sündmust ning tegin oma elu esimese uudise (arvamuslood ei loe) ajalehte Sakala. Päris lahe oli ja tegelikult on tänaseni. Vägev on näha, et Viljandi noortebändid on taaskord hakanud tegutsema ning tõusma. Umbes 6-7 aastat tagasi sai ise koos Reside 72 poistega nii Viljandis kui ka Eestis ringi reisitud ja kaasa elatud. Ja ajalugu kordub. Ol’ Mill, Lights on the Ceiling, Sent From Viljandi ja neid bände on veel, kes täna-homme Eesti muusikamaastikul tegusid tegema hakkavad. Loodan, et meestel jätkub vaid tahtmist ja indu tegutseda. Minul on igal juhul mõnus nostalgialaks noorte bändimeeste tegemistele kaasa aidata.

IMG_3020 IMG_3067 IMG_3137 IMG_3329

Vahepeale on mahtunud näiteks ka päris mitu ägedat pildistamist Rebeccaga, mille raames nii VLND kohe-kohe valmivat fotostuudiot oleme katsetanud kui ka mõnusalt sügiseses Viljandis veetnud. Ilmast on alati kummaline rääkida, aga tegelt on ikka väga-väga ilus sügis olnud. Kusjuures eelmisel kolmapäeval osalesime Viljandi linna poolt tehtavas videos, mis Bergenisse kaasa võetakse, et Viljandis toimunud sündmusest kokkuvõtteid teha. Äge!

IMG_1776 IMG_1743rebe

Toomase eestvedamisel pani VLND õla alla Viiratsi lasteaiale uute jalgpalliväravate ostmiseks. Saime noorte Klavanite ja Postide sündimisele kaasa aidata ning jalgpallifännina on mul selle üle ainult hea meel. Esimest korda sain linti lõigata endal kõrval väga-väga väike laps. Siiras, armas ja väga puhas emotsioon ning hea tuju olid need, mis Viiratsi lasteaiast endaga kaasa võtmist.

IMG_5835 IMG_5952

Sellel reedel toimus üle pika aja üks 99% kostüümipidu. E-ri-ti äge! Kostüümipeod toimivad ainult (ja ainult!) siis, kui kõik osalised reaalselt ka kostüümiga tulevad ning ühiselt panustavad. Samal sündmusel hakkasin tõsisemalt mõtlema viimasel ajal Eesti meediamaastikku elavndanud alkoholidebatile. Sain oma mõtetele sealt vaid kinnitust – eestlane vajab alkoholi, et vabalt suhelda ja lõbutseda. Ja see on kurb. Mida rohkem alkoholi, seda rohkem pidu käima läheb ning seda siis oksendamisteni ja seda sõna otseses mõttes. Me võime piirata alkoholireklaamide levikut, piirata eetriaega või muuta need igavaks, aga tegelikult peaksime suurendama eestlaste enesekindlust ja julgust ka ilma alkoholita suhelda ning end vabalt tunda.IMG_6263

Lisan veel mõned fotod kodulinnast, mis möödunud nädalal tehtud.

IMG_2026 IMG_2020 IMG_5992– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks