Jõhker! Vägev! Õpetlik! Ma arvan, et ma ei oska sõnadesse panna seda, mida pakkus mulle aasta 2015. See oli 365 päeva täis väga eripalgelisi emotsioone, käike, tegusid ning mis kõige tähtsam – see oli aasta täis õppimist. See pole klišee, (jah, inimene õpib kogu elu ja nii edasi) vaid mullu õppisin tõesti eelkõige ennast ning maailma paremini tundma. Omamoodi tore on see, et peaaegu kõik seatud eesmärgid said täidetud ning see annab võimaluse 2016ndaks aastaks senisest erinevamaid ja suuremaid eesmärke seada. Jah. See on mu elu. Jah, mul hakkas habe kasvama. Jah! See oli minu 2015. Tšeki välja!
Aga.. hakkame siis kuskilt peale. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et BÄM 2015 on üks selle aasta suurimaid mõjutajaid. Seda nii kaudselt kui otseselt. BÄM on toonud mu ellu Toomase, kellest on saanud viimasel ajal suurim kaasamõtleja ning koostööpartner ja mis kõige olulisem – sõber. BÄM korraldusmeeskonnaga liitudes ei oleks ma kunagi uskunud, et nii läheb, aga ju siis pidi nii minema. See ligikaudu 2000 eurot toetusraha, mille veebruarikuus Hannale üle andsime ja mille kogumisse andsid panuse kõik BÄM 2015 külastajad, esinejad ning korraldajad. Aitäh! Aitäh, G-enka, et tulid ja tegid. See oli võimas. See sündmus oli minu jaoks väärt rohkem kui see toetussumma.
Kogu 2015. aasta algust dirigeeris jõuliselt Riigikogu valimistele eelnenud kampaania. See 1. märtsil kulmineerunud võitlus oli kahtlemata väärt kogemus. Tore meeskond, äge kampaania ning kohalikul tasandil ka väga hea tulemus. Muuseas – alumine selfie oli Randeli esimene ning nakatas ta enneolmatusse selfiepalavikku. Elumuutev enekas või nii.
Veebruari lõpp tõi ühe suurima kordamineku Noorte Volikogu esimehena. Ideest teostuseni ehk Viljandi noorsportlaste tunnustamine sai volikogu heakskiidu ning vabariigi aastapäeva kontsertaktusel andis Viljandi Noorte Volikogu välja aasta noorsportlase preemia Karl Roosnale. Ma olen õnnelik, et Viljandi noori tunnustab. Seda peab tegema.
Otseloomulikult lõin kaasa ka Eesti kõige suurema ekstreemspordisündmuse publiku hulgas ning elasin kaasa kohalikele tegijatele – Silver ja Enrico küll esikohale ei pretendeerinud, aga tähtsaim ongi see, et need mehed esindavad Viljandit ning me linn seisab nende taga. Ühtsus, kokkuhoidvus ja omade toetamine võiks olla 2016. aasta märksõnad?
Lõin veidi (!) kaasa ka aprilli viimasel päeval toimunud noortekonverentsi “Noor olevik, noor tulevik” korraldamises. Noortekonverentse võiks olla rohkem, aga teisalt võiksid need olla rohkem noortelt noortele. Vajadus on olemas, aga tihti on publikuhuvi kasin ning üleehitus konarlik, sest see lihtsalt ei kõneta sihtgruppi. 2016. aastal tahan kindlasti ise suurema märgi ka selles valdkonnas maha jätta.
Kui ma ei eksi, siis oli mullune maikuu see päris esimene kord, kui ma tõsiselt oma elus jalgpalli pildistamas käisin. Ja sellest korrast sai alguse midagi oluliselt suuremat, millest allpool rohkem kirjutan. Stay sharp!
Mai oli ka see kuu, kui VLND sai suurema alguse. Me ehitasime kodulehe ning .. nii oligi. VLND hakkas tööle süsteemselt, paremini ja koordineeritumalt. Ja me areneme edasi. Et mu ideest kajastada seda, mis mulle Viljandi juures oluline on ning näidata seda, mida mina näen, kasvab välja selline meedium (õhinapõhine veebiajakiri by Sakala) ei osanud ma ette näha. See näitab, mu sõbrad, et tahtejõud on see jõud, mis viib edasi ning kui saad enda kõrvale inimesed, kellega koos asju teha, siis tuleb ainult hagu anda!
See Sakala artikkel, mis maikuus ilmus, on minu elu ilmselt ühe kõige põnevama ning ootamatu perioodi peegeldus. Olin 1,5 aastat Viljandi Noorte Volikogu juhtinud ning andnud endast maksimumi, et see organisatsioon saaks paremaks, suuremaks ning nähtavamaks, kui ta seni oli olnud. Ma ei salga öelda, et ma arvan, et sain sellega hästi hakkama: me olime nähtavad, inimesed hakkasid üha rohkem aru saama mis see on ning meie tegevus muutus sihipärasemaks. Ja siis – koos võimuvahetusega linnas – eemaldati ka mind juhipositsioonilt. Ma siiralt lootsin, et noored jäävad poliitilisest kemplemisest puutumata. Et ma ei kuule seda lauset, et ma olen veel noor ja küll jõuan teha. Aga kuulsin. Ma ei ütleks, et see oli isiklikul tasandil pettumine või kuidagi haavav, vaid see andis mõista, et poliitilised mängud ei küsi vanust ega sihtgruppi, keda otsus mõjutab. Hea õppetund, hea artikkel. 
Lõin kaasa üpris tugevalt ka Viljandi gümnaasiumi õpilasesinduse poolt korraldatud jalgrataste ühissõidu Velokulg (kes selle nime peale tuli? päris lahe nimi, eks?) korraldamises. Mõnus ettevõtmine, mis gümnaasiumipere linnarahvale oluliselt lähemale tõi. Vägev, et gümnaasiumi mõju Viljandis on suurem kui kunagi varem. Nad on nähtavad, kaasavad linna tervikuna ning tulevad tihti mugavustsoonist välja. Velokulg on selle hea näide.
Umbes samal ajal filmisin oma elu teise räpivideo (kes mäletab, see teab, et esimene oli üks teine legendaarne Viljandis kuulsust kogunud räpipala) ning jätsin ka selle jälje endast maha. Beebilõust “JMK” video on tervikuna Viljandis tehtud ning tuli välja võib-olla pisut erinev, kui ma lootsin. Aga protsess oli äge. Tänavakontsert oli äge. Beebilõust on üldse 2015. aastal suurima arenguhüppe teinud Eesti räppar. Ta stiil on olnud ka varasemalt jõuliselt äratuntav, aga nüüd on tase teine. Mees on liikunud edasi ja teeb midagi sellist, mida poleks kunagi oodanud. Kõva!
Juuni algus tõi kaasa ligikaudu 1,5 aastat kestnud korraldusprotsessi lõppemise. Rahvusvahelised hansapäevad tõid Viljandi rahvast täis ning lõviosa publikust on ka üdini rahul, aga sellele eelnenud töö.. Metsik! Ja erakordne kogemus, mis arendas, õpetas ning lõi nii palju uusi ja väärt tutvuseid + tugevdas neid, mis olemas olid. Minu korraldada oli ca. 50 youthHansa delegaadi siinviibimine ning neile programmi väljatöötamine ja läbiviimine. Koostöös Noorte Volikogu (!) liikmetega me seda tegime, sest alustatu tuleb ka ju lõpule viia. Majutuse korraldamine Ugala teatris, programm Lennukitehases ning samal ajal ise veel fotokaameraga läbi linna käia, et VLND jaoks galerii kokku panna ning Hansapäevade jaoks pildistada. Vägev, unikaalne ning elumuutev kogemus. Päriselt. Hansapäevade korraldusmeeskond (nö tuumik) oli enneolematult ühtne ning eesmärgile orienteeritud ja see kandus üle igale viimaselegi meeskonna liikmele. Mul on au! Aitäh, Viljandi!
Aga seda, mis edasi juhtuma hakkas, ei osanud ma ette näha. BASH 2015 vajas ju nüüd, kuu enne toimumist, täiesti uut käiku. See tähendab – uut käiku ei vajanud mitte festival, vaid mina. Park oli valmis, sõitjad olid registreeritud, toetajad olid olemas, aga mina ei olnud valmis. See esimene pool aastast oli mind päris kõvasti ära tapnud ning 2015. aasta festivalist ma ei tundnud enam sellist rõõmu nagu varasematest. Vähemalt ma arvasin nii. Uus park, eriti kõva tantsubattle, senisest paremini organiseeritud ja koordineeritud meeskond ning palju rahvast – mida veel tahta, eks? Ja nii ongi! Pärast festivali oli traditsiooniliselt eriti hea olla ning tundus, et kõik õnnestus. Aga tõde on see, et ma jätsin mullu Bashi endast peaaegu kõik.
Pärast Bashi tuleb traditsiooniliselt puhkus. Aga sel aastal läks teisiti. Kui muidu on kuidagi lihtsalt nii kujunenud, et juulist septembrini ma lihtsalt olen. Lasen end vabaks ning naudin Eesti ja viimastel aastatel ka Hispaania suve, siis 2015 oli teistsugune. Jah, pärast festival sõitsin kohe Hiiumaale ja kohe Kihnu, aga juba nädal pärast festivali algas mu palgatöö (praktika) ajalehes Sakala. Huh! Väga seakatkune periood. Väga õpetlik 31 päeva. Enneolematu rõõm pressifotograafia kogemuse üle. Inimesed arvavad tänini, et töötan Sakalas, aga kahjuks hetkel mitte. Ma ei usu, et ma oleksin valmis pikaajaliselt pressifotograafina töötama – ma tahaks ilmselt üpris kiiresti hakata piire nihutama. Seakatk, folgifestival, Karksi-Nuia vanadaamid ning palju muid ägedaid kogemusi. Sakala muutis mu ellusuhtumist. Päriselt.
Kohe pärast tööperioodi Sakalas avastasin ennast jalgpalliklubist Tulevik. Hõredast koostööst möödunud aastatel oli saanud järsku töökoht. Tänaseks olen Tulevikus tööd teinud päris mitu kuud ning loodetavasti saan seda teha veel kaua, sest Viljandi kõige suurema spordikogukonna tegevustes kaasalöömine on au! Tulevikus töötamine on au.
Aga.. traditsiooniline puhkus Barcelonas? Jah, see tuli! Ma arvan, et see augustipuhkus ei sõltu niivõrd kohast kuivõrd sellest, et saan seal ennast päris korralikult lõdvaks lasta. Rand, sangria, õlu, kuumus ja veits teistmoodi rahvas. See on vajalik. See on mõnus. See on elu!
KOHE. Ja see oli päriselt ka kohe pärast seda, kui lennuk oli Tallinnas lennujaamas maandunud, sõitsin Tallinnast Elvasse, sest EHHF 2015 ootas mind. Ma millegipärast olen alati pidanud Eesti Hiphop Festivali oma suvelõpuürituseks, aga 2015 oli teisiti. Ma tundsin, et EHHF andis mulle piisavalt julgust, et end päriselt fotograafiks nimetama hakata. Ma ei tea miks alles siis või miks just EHHF, aga sisetunne ütleb nii. Ühtlasi tundsin pärast Elvat, et olen päriselt ka Hooligan Hamletis ning et seal tehakse päriselt ka eriti vägevat asja ning mul on au sinna kuuluda. Fakk jee!
Sisuliselt kohe pärast hiphopfestarit ootas meid Viljandi Lennukitehases traditsiooniline suvelõpu räpipidu. Teine omamoodi traditsiooniks kujunenud asi, mida justkui on vaja, et suvele joon alla tõmmata. Reketi debüütlive Viljandis ning Metsakutsu ma-ei-tea-kui-mitmes-kontsert. Räpp on Viljandis teema ning ma naudin seda.
Ja jõudsimegi sügisesse. September. Kõikide koolilaste meeliskuu ja nii edasi. Minu jaoks algas septembris aga täiesti ulme periood! Oktoobri alguses oli vaja avada Viljandi uus sisepark ning septembrisse mahtus veel rannajalgpalliväljak. Kaks lindilõikamist – Kris going Edgar. Muuseas, mõlemad need on minu jaoks 2015. aasta ühed olulisimad rajatised. Rannajalgpalliväljak annab lootust, et Viljandis kogub populaarsust täiesti uus spordiala ning potentsiaali on meil siin selleks kõvasti. Aitäh, Epiim ja Randel. Ja sisepark? Sisepark oli meil lihtsalt häbiväärselt amortiseerunud ning sedasi edasi minna oleks olnud lihtsalt piinlik. Esimesed kogemused hangetega ning hankedokumentidega ja päris palju peavalu, aga valmis ta sai. Nüüd on võimalus võõrustada siin oluliselt tihedamini ägedaid võistluseid ning ka argipäeviti on ekstreemsportlastel paremad harjutamistingimused. Ühesõnaga – Viljandi uus sisehall ning Viljandi rannajalgpalliväljak. Hea periood, mis?
Mu 2015. aasta üks kõige kõige kõige lemmikum sündmus oli Viljandi Music Walk. Minu sünnipäevafestival, sest see toimub ju samal ajal! Sain selle toimumisele kaasa aidata ning korraldusmeeskonda toetada (?) ning õla alla panna. Ma tõesti armastan seda festivali, sest sügisene Viljandi ei omaks ilma VMW-ta sellist vibe’i nagu tal on. Mõnusad toimumispaigad, unikaalsed artistid ning .. ning see kõik! Rääkimata sellest, et see toimus koos UBB avamisega. Kahe üliolulise sündmuse sümbioos pani korraliku stardi sügisele!
Ja sedavõrd mõnusat pühapäevahommikut, kui oli VMW-järgne, pole mul veel olnud. Sepa tänava pidu oli täiesti legendaarne ettevõtmine. Õõõh! Just sellises Viljandis ma tahangi elada!
Ja ma sain vahepeal ka 20! Kunagi polnud ma mõelnud, et ma nii vanaks elan, sest sõber Matthias ju rääkis algklassides, et 2012 tuleb maailmalõpp või nii. Aga ei tulnud. Ja nüüd enam pidureid ei tule! Mu 20. eluaasta sünnipäev oli raju! Ma veendusin totaalselt, et mu ümber (just lähedal!) on inimesed, kes päriselt ka tahavad koos seda elu elada. Sünnipäevaks viisid sõbrad mind Brüsselisse ning ise kutsusin sõbrad Lennukitehasesse. Mõnus! 20 on ausalt väga mõnus olla.
2015. tõi lisaks VLND arendusele, Hooligan Hamletile ka muud ajakirjanduslikku kogemust. Minu tehtud tekste võib leida nii ajakirjast Sport kui ka Sportland Magazinest. Aga.. aga.. See Hooligan Hamleti kingitus sünnipäevaks oli lihtsalt to the max! Mulle pole kunagi midagi sellist kingitud ja see tegi mind siiralt õnnelikuks.
Pidevalt Pärimusmuusika aidas tööd tehes olen mõistnud, et alati loeb see, et inimesed asjad südamega teeksid. Muusikastiil ei ole määrav. Jah. See oli üks mu suurimaid mõistmisi möödunud aastal. Ma tegin väga-väga-väga palju tööd Pärimusmuusika aidale või sealsetele inimestele. Lõikuspidu, folgifestival, hooaja avamine, aida sünnipäev ja nii edasi! Ja ma olen jõudnud arusaamisele, et see on Viljandi kõige mõnusam kultuuriasutus. Aitäh!
Novembri lõpp ja detsember on olnud jõhkrad kuud ning rabelemist on olnud kõvasti. Paraku ongi igal aastal see periood täpselt selline. Kogu see töine jõulukrempel hakkas pihta Viljandi JK Tuleviku hooaja lõpetamisega, kus olin seotud nii korraldamise kui ka õhtujuhtimisega. Väga äge kogemus, sest ma polnud varem sedalaadi sündmust korraldanud, õhtujuhtimisest rääkimata. Sajad jalgpallifännid täitsid kogu Pärimusmuusika aida väga mõnus vibe‘i ning hea tujuga. Lahe sündmus, mis motiveeris Viljandi JK Tuleviku tegevustesse üha rohkem panustama ning julgustas ka edaspidi õhtujuhtimisi ette võtma. Äge!
Detsembri esimesel nädalavahetusel sai kolmandat korda #TSYKKEL maha peetud. Kõva sariüritus, mille keegi peab nüüd üle võtma. Anyone?
Kes veel ei tea, siis loovkollektiiv x veebiajakiri Hooligan Hamlet andis välja oma 2016. aasta #hooligangirlsinsneakers kalendri. Päris paberil, päris tüdrukud ja ketsid. Ja noh, päris minu 2 fotot on ka sees, kus figureerivad 2 Viljandist pärit tütarlast. Kalendri soetamise kohta leiab varsti rohkem infot Hooligan Hamleti veebikodust.
Oleksin peaaegu unustanud! Napp nädal tagasi autasustasime esseekonkurssi “Minu VLND” parimaid töid. Esseekonkurss, mille eesmärgiks oli leida eriti ägedaid mõtteid ja mõttekäike Viljandi kohta, oli jõhkralt edukas! 58 tööd nii Viljandist kui mujalt ei vedanud meid alt ning esseekonkurss great success. Kõik sedalaadi väiksed õnnestumised annavad jõudu üha suuremate poole püüelda. Mõnus!
Vaatasin ka hetkeks tagasi ning lugesin läbi oma 2014. aasta samalaadse postituse. Vähemalt seal lõpus seatud eesmärgid olen 2015. aasta jooksul täitnud ning täidan omale seatud eesmärgid ka 2016ndal aastal. A mis siis juhtuma hakkab? VLND areneb ning muutub veelgi paremaks ja suuremaks; Viljandi BASH saab viieseks (juubel!); BÄM tuleb ja juba varsti; ma väga tahaks, et Viljandisse tuleks betoonist bowl; Viljandi JK Tulevik peab liikuma veelgi parema kajastuse ning süsteemsuse poole, ma tahan senisest rohkem fotosid tegema hakata ning olla inimestega, kellega koos olla on hea. Ma luban, et muretsen vähem mõttetute asjade pärast ning panustan sellele, mis päriselt tähtis on. Ja ma ei unusta Viljandit – see linn elab!
Fotod: Silver Tõnisson, Ando Kiviberg, Felix Laasme ja mina.
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks
