Võtan jälle oma Instagrami, telefoni galerii, Facebooki seina ja Twitteri lahti ning hakkan oma aastat kokku võtma. Tänavu on seda kuidagi kummaline teha, sest tundub, et kõik on kuidagi alguses ja midagi eriti kokku polegi võtta.
2016. oli justkui lõppude või eesmärkide saavutamiste aasta, mis sillutasid teed selleni, et tulevik oleks senisest veel parem. Aga hakkame pihta!
Tundub, et juba mitmendat aastat on minu jaanuarikuu kulgenud keskmisest rahulikumas rütmis ning sedasi oli see ka mullu. Ja siis tuleb veebruar ja BÄM. Traditsioonid. Aga 2016. aasta BÄM oli eriline. Viimane. Ja minu kolmas kord seda asja teha. BÄM on õpetanud mulle erakordselt palju asju ning teinud mind paremaks inimeseks. Jah, üks asi on heategevus, aga teine on see, et heade sõpradega koos saab teha häid asju. Aitäh, Minu Unistuste Päev ja aitäh, Trad.Attack! BÄM on minu jaoks olnud alati rohkem väärt kui vaid toetussumma. Toomas, aitäh!
Oh, mis, pagan! Ma oleks peaaegu unustanud. 2016. aastal algas ju mu päris ametlik täiskasvanuelu- ma läksin 9-17 tööle! Ma ei suuda ilmselt kunagi sõnadesse panna seda, mida andis mulle Viljandi pärimusmuusika aidas töötamine. Rääkimata sellest, et sain sealt sõpru kogu eluks, võtsin sealt kaasa ka suurel hulgal tõekspidamisi ja oskuseid. Aitäh! Ma tulen veel kunagi sinna tagasi. Ja noh, tõde on see, et suhkruvaba elu algas ka just sealt. Hea värk, ma räägin! Anu, Annika, Liinad, Jaan ja kõik teised- te muutsite mu elu.

Veebruarisse koondus mullu erakordselt palju. Lisaks kõigele muule õnnestus VLND-l olla Viljandi linna kultuuripreemia vääriline. Motiveeriv ja edasiviiv tunnustus, mis lisaks minule ja Toomasele ehk ka kõiki teisi asju tegema kannustab. Viljandi on hea platvorm ägedate asjade tegemiseks. See on garanteeritud.

Määärtssssss! Märts oli gamechanger. Lisaks sellele, et siis oli suhkruvaba elu kestnud juba paar nädalat, tuli mul käia Eesti Laulu finaalkontserdil ning hiljem oma tulevase pruudiga peol. Ma räägin, et oluline kuu, noh! Aa! Ja lisaks sellele, ostsin märtsikuus ka Flow Festivali piletid, mis tähendas, et EHHF jäi üle 7 aasta minul sel aastal külastamata. Lisaks korraldasime üle aastate ainult tõukeratastele mõeldud jami trikiratas.ee 2vs2 jam, kus kommentaatorina vanu aegu meelde tuletasin. Äge võistlus ja äge throwback!
Lisaks sattusin Viljandi JK Tuleviku PlayStationi turniiri korraldama ning plaanin seda kindlasti ka 2017. aastal uuesti teha. Vägev värk!
Ja ega sealt edasigi kulges pigem töises rütmis- Tallinn Music Week, Tallinn Open maadlusvõistlus, Kassiplank, pärimusmuusika ja üha enam hakkasin end suveks ette valmistama. 27. aprillil lendasingi esimest korda sel aastal Rootsi, pruudile külla. Üliäge aeg! Need korrad, kui ma aasta jooksul Rootsis käisin, olid kõik erilised ja omamoodi.

See aeg õpetas, et lennujaamad on tõesti ühed ühelt poolt vastikud, teisalt imelised kohad. Sain aru, et iga lennu hilinemine annab väärtuslikku aega juurde ning võimaldab pruudiga mõned tunnid kauem koos olla. Jõhker! Kõik see filmides toimuv oli järsku reaalsus.
Mai tõi kaasa suurema valmistumise Viljandi Bashiks, aga ka ootamatu reisi Brüsselisse, visiidi Puutuurile, habemest loobumise, Viljandi linna uue tunnuskujunduse ja Velokulgi. Põnev kuu. Kahtlemata. Aga sellest edasi- mai õpetas mulle seda, et iial ei tasu kedagi pimesi usaldada ning sisetunne ei peta (peaaegu) kunagi. Kui järsku olin sellises seisus, et 3 nädalaga oli vaja Bashi pargile leida uus ehitaja ja kõik oli justkui pahupidi pööratud ning pidin sellest jamast välja rabelema, tundus küll, et nii retsi perioodi pole elus veel olnud. Aga saime hakkama. Uus ehitaja tuli, Bash toimus ja lõpuks võitsid kõik.


Mai lõpus andsime välja värsked VLND nokamütsid, mille menu on sedavõrd ootamatu, et tahan vabandada kõigi ees, kes endale veel ühte saanud pole. Luban, et 2017. aasta kevad leevendab selle probleemi. Värsked mõtted, värsked mütsid ja värsked teod. Varsti saab! Mütsikampaania kõige toredam osa on inimestega suhtlemine ja intervjuude tegemine, lugemine, modellide pildistamine- see annab endale väga palju energiat ja värskust, inspiratsioonist rääkimata.

Et see leek põleks edasi, noh!
Hansapäevad! Puutuur! Trepimäelt ülesse ja alla tagasi! 2016. aasta näitas, et aasta varem toimunud rahvusvahelised Hansapäevad andsid meile rohkem, kui liialdatud numbri külastusstatistikasse- need andsid meile järsku varasemaga võrreldes oluliselt rohkem motiveeritud vabakonna, kes tundis, et Viljandis saab ägedaid asju teha. Viljandi linn toitub vabakonnast ja see on vägev! Sepp, Suits, Jaago; Ugala möll trepimäel, Kassisaba väljakaevamine ja nii edasi. Oeh! Viljandi! Et see leek põleks edasi, noh!

Mis veel? Ameerika! Kanada!
Mis veel? Ameerika! Kanada! Sel aastal õnnestus mul esmakordselt ära käia teisel maailmajaol ning näha nii Toronto linn kui Cumberlandi linn USA-s. Reisi Kanada osa tegi märkimisväärseks see, et külastasime legendaarse Eesti helilooja ja koorijuhi Roman Toi 100. sünnipäeva tähistamist. Uskumatu au ning kogemus oli sellest osa saada.


Sisuliselt kohe pärast seda reisi sõitsime Kristiiniga Hiiumaale jaanipäeva tähistama. Hiiumaa on pea iga aasta olnud parim koht, kus enne Bashi korraldamist lõõgastuda ning vaimu valmis panna. Meri, ujumine, rahu ja vaikus ongi see, mida Hiiumaa pakub. Kuigi koju sõites pidin elus esimest korda aduma seda, et suvel ei ole eriti tark sealt ilma praamikohta broneerimata naasta, saime mitmetunnise ootamise järel siiski tagasi mandrile ning hakkasime Bashi tegema. Bashi tegemine põhitöö kõrvalt oli ootamatult keeruline ning ajamahukas.

Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.
Ja siis jõudiski see kätte. Bash! Viis aastat teekonda oli viie päeva pärast lõppemas ning see oli oma ettevalmistuselt läbi aegade kõige raskem festival. Miks? Juhuslikult sattusid intensiivsele korraldusperioodile reisid nii Brüsselisse, Kanadasse kui USA-sse; käisin selle kõrvalt tööl ning olin pärimusmuusika festivali korraldustiimis ja Bashile jäi varasemaga võrreldes oluliselt vähem aega, aga sellegipoolest oli tegemist läbi aegade edukaima festivaliga: osalejaterekord, otseülekandest festivali vaadanud inimeste rekord, meediakajastuste arvu jõuline kasv (aitäh, Ade, ilma Sinuta oleks see võimatu olnud) ning sel aastal õnnestus mul esimest korda anda 1:1 intervjuu Õhtulehele ja otse-eetris intervjuu Raadio 2 saates. Äge oli. Aga raske.

Vihmast hoolimata saime me hakkama ühe hästi õnnestunud mürgliga ning kõik olude sunnil tehtud muudatused (nt. tantsubattle kolimine spordihoonesse) ja plaanitud täiendused programmis (slopesyle) olid lõpuks kasulikud ja näitasid, et see asi on viljandlaste jaoks oluline. Seda on hea tunda. Ma hindan meeletult kõiki neid inimesi, kes läbi viie aasta on Bashi korraldamisesse oma panuse andnud. Nüüd ma puhkan.

Ja mis edasi? Nagu juba öeldud sai, siis juuli tõi lisaks Bashile kaasalöömise ka ühe teise Viljandi jaoks üliolulise festivali korraldusprotsessis- Viljandi pärimusmuusika festival. Taas üks kogemus, mille väärtus tuleb välja ilmselt aastatega ning annab võimaluse kõiki enda asju tulevikus teha organiseeritumalt ja paremini kui seda varem olen teinud. Olla osa millestki nii suurest ja hästi organiseeritust annab alati kõvasti juurde. Ja mina võitsin folgi korraldamisest palju. Tahan seal ka kindlasti 2017. aastal kaasa lüüa. A’ ühe päeva õhtul jõudsime pruudiga isegi rabasse minna. Nii mõnus!


Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse.
Vot pärast folgifestivali algas minu puhkus! Kuu aega puhkust, mis oli sisuliselt viimse päevani planeeritud- Annika ja Veiko pulm, uuesti Hiiumaale, Pärnusse ja otseloomulikult reis Soome, Flow Festivalile! Jõõhkeeeeer! Festivalide korralduskvaliteedist ja üleüldisest võnkest rääkides, siis Flow andis sürreaalse kogemuse. Meeletu mass ning erakordselt vinged esinejad: näha Anderson Paaki, SIA-t, Stormzyt (!!!!!), KAYTRANDAt, Mura Masat, NÖEP’i ja Iggy Popi lives.. See on igat sinna investeeritud senti väärt. Flow on 2017. aasta ma-pean-sinna-saama-sündmus.

Ühtlasi jõudsin puhkuse ajal veeta veel nädala Rootsis, nädalavahetuse Saaremaal, käia Setumaal Semmol külas ning olla osa ühest ilmselt sel suvel kõige rohkem kõneainet pakkunud pulmast. Vägev puhkus oli! Pä-ri-selt!

Puhkus sai läbi. Järsku oli pea tühi, sest tööpakkumine Tallinnast oli tulnud ning senised plaanid segamini. Selle kõige kõrvalt pidin ennast jagama Viljandi ja Tallinna vahel, sest töö-, elu ja pruudikoht ei ühtinud. Sekka veel Viljandi Music Walki korraldamine ning muu igapäevaelu.
Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%!
Viljandi Music Walki juba mainisin, eks? Jeap! Kõige lahedam asi 2016. aasta sügisel, 100%! Tommy Cashi esinemine linna sünnipäeval, sellele järgnenud arvamusartikkel Sakalas ning viljandlaste kogukonnatunne kogu sünnipäevapeo vältel on see, mis ilmselt nii mõnegi ahhetavalt me kodulinna vaatama paneb. Viljandi lihtsalt oskab seda asja nii pagana hästi! Aitäh, Annika ja Gea ning kõik teised, kes seda asja meiega tegid. Tahan seda veel teha!

Vahepeal sain kasiinoealiseks ning mängisin tähistamiseks sõpradega pinksi, kuulasin sõprade kõnesid ja tegime pinksiturniirile sisenemiseid koos entrance-songidega. Normaalne värk, noh. Aa, siis vahepeal jätsin hüvasti oma esimese autoga ning pildistasin ta enne ikka korralikult üles.

Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud.
Ja järsku oligi oktoober käes. Ootamatult oli aeg kolida Tallinnasse, alustada uuel töökohal ning kohaneda mõneti harjumatu ja ootamatu keskkonnaga. Tänaseks olen juba täitsa ree peal ning kuigi Viljandi (loe: VLND tegemised) on iga päev jätkuvalt mu südameasi, olen pealinnas täitsa harjunud. Inimene kohaneb kõigega, nii ka mina. Rõõm on tõdeda, et suured elumuutused on olulised lihtsamad, kui kõrval on keegi, kes toetab ning nõu annab. Lisaks annavad muudatused jõudu asju senisest erinevalt teha ning paljud seni argusest tegemata jäänud asjad on nüüd tehtud. See muutis mu elu.

November-detsember on olnud mõnusad kuud, sest olen saanud keskenduda igapäevaelule ning saanud korralikult akusid laadida. VLND helkurikampaania koos kohvikuga Fellin on kindlasti üks kordamist väärt aktsioon. Miks? Sest burgeritega koos helkureid saada on ilgelt äss diil.

Olin osaline ka Viljandi jK Tuleviku hooaja lõpetamisel- viisin sündmust läbi samal ajal, kui Kristiin fotoseina majandas. JK Tulevik on kindlalt üks Viljandi pärle, mida tuleb hoida. Kohalikud poisid teevad kogukonnast inspireerituna vingeid asju, vutimurul või mitte.

Kogu aasta lõpu vältel on figureerinud ka kaasategemine Hooligan Hamleti tegevustes. Küll 50RRY Cypheri filmimine, Kenzo x HM fotoshoodi majandamine, Metsakutsu uue plaadi väljatulemine, selle esitlus Pelgulinna koolis ja MyHitsis ja nii edasi. Omanäoline, aga põnev värk.

Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu.
Muidugi ei puudunud aastalõpust päkapikud, piparkookide tegemine, kuuse kojutoomine ning mõnus jõuluaeg perega. Küll aga tegime sel aastal sõpradega midagi teistmoodi- panime jõud kokku ning kinkisime ühele Viljandi perele jõulurõõmu. Palusime perel teada anda oma unistuste jõulupakist. Päris unistuste. Ja siis asusime tegutsema. Uskuge või mitte, aga absoluutselt kõik, keda kaasasime, olid kohe nõus. Jõulude ajal, mil suur osa inimesi ja ettevõtteid niigi erinevas võtmes heategevusega ametis on, tuldi ikkagi kaasa. See oli uskumatu kogemus. Suur tänu kõigile, kes meil seda teha aitasid. Koos oleme tugevamad!

A’ mis siis praegu? Mis saab edasi? Istun põrandal ja kirjutan siia viimaseid ridu ning mõtlen sellele, mis päriselt ka edasi saab. Aastavahetuse võtsin esmakordselt vastu välismaal ning 2017. aasta esimesel päeval saan öelda, et möödunud aasta viis mind edasi, tegi mind enesekindlamaks ja õpetas hindama inimesi enda ümber. See oli õppimise aasta. Uuel aastal keerame kindlasti VLND-le vinti juurde, samas annan Bashile võimaluse hinge tõmmata, käin reisimas ja lõpetan ülikooli. Lisaks on hunnik plaane, mis täna veel ilmavalgust näha ei taha. Panen samamoodi edasi!
Uskumatu aasta. Suur tänu, Kristiin, Alo, Annika, Veiko, Anu (jah, Rannu), Toomas, vaikselt mehistuv väike Silver, Eneli ja Siim, mu pere, Sandra ja Jalmar selle võimaluse eest, Randel, Juhan-Mart, Maris, Anton, Rainer, HH Fam, tädi Heli, Johan-Kristan, Viljandi linn ja kõik teised mu inimesed. Ilma teieta ei oleks mind.

Aitäh, mu sõbrad. Te olete olulised.
– sõbrad kutsuvad mind linnapeaks